AK ⟩ Uku Masingu liblikad õitsevail ohakail

Uku Masing Foto: foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Uku Masingu luule kehtestamine luulearmastaja silmis on siiani raskendatud. Kaheksa köidet oma kahekümne viie luulekogu kahel tuhandel leheküljel ilmus viie aasta kestel, jättes vahele tavalise elupikkuse ilmumise rütmi. Luule ja luulekogude retseptsioon on lünklik, üldised seisukohad alles välja kujunemas, monograafia kirjutamata, kooliprogrammidesse ühena klassikustaatuses arbujast tõsiselt integreerimata. Klassikuks kuulutamise seisukoht, mis on peateos, välja selgitamata.

Selles uduhämus ilmub äkki midagi selget, kõigile mõistetavat ja lugemisväärset: Uku Masingu seni ilmumata armastusluule kogumik «Liblikad õitsevail ohakail». Tõsi, pealkiri on segu Ralf Rondist ja ärkamisajast. Kirjutatud veel millisel traagilisel ajavahemikul: 8.01.1939 – 4.10.1943!

Selles kogus on kõike – erootikat ja erootika või poliitika kääridega käsikirjast väljalõikamist, inimlikku viha – «Mitte rebida lõhkigi punast lippu, / vaevalt ta võtta ja leigesse vette kasta / ning pyhkida põrandalt võõraste jälgede tolmu» (23.03.1941), kunagise müstilise kogemuse jälgede otsimist «Kuus jaaniööd käisin Ebavere mäel» (7.11.1939), «ja aastatuhandeid ehk hulkuda on vaja!» (3.07.1941). Ja muidugi vapustavat armastusluulet lugemiseks ja näiteks Siiri Sisaskile, Kadri Hundile või Anne Maasikule laulmiseks: «Kus sa käisid kinni silmi» (21.03.1941) ning teisi.

Ääremärkuste saateteksti on kongeniaalselt sõnastanud Külliki Kuusk: «Masingu unehingi kohtame ka käesolevas valikus. Need ilmuvad kosmogoonilistes kujutelmades jumalikust naisekujust, mis siin avaldatud tekstides on antud kohati üsna meeleliselt laetud erootilistes kujutluspiltides» (lk 131), «Jääme kahekesi sinise taeva vastu / nagu kaks heledat liblikat, / kellede nime ei teata ega mäletata värvi / kuigi nad tundusid ilusad pääle jahedat sadu» (27.07.1939).