Prantsuse kirjanik Anna Gavalda (1970) on üks menukamaid kaasaja autoreid, kelle teoseid on tõlgitud enam kui 40 keelde, nii mõnigi neist on saanud filmitõlgenduse. Eesti lugejatelegi pole tema nimi võõras. Alates aastast 2005 on maakeeli kättesaadav vist lausa enamik Gavalda romaane ja jutukogusid: «Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks», «Ma armastasin teda», «Koos, see on kõik», «Näpatud tunnid», «Lohutaja», «Mõrad turvises» jt.
AK ⟩ Kuidas õppida, kui need asjad, mida koolis õpetatakse, ei huvita?
Kõik need on tavapärasest tõlketeosest suurema kriitikute tähelepanu saavutanud ning nii mõnigi kiire lugejamenu tõttu ka kordustrüki välja teeninud. Vaimustunud lugejad ning üdini positiivsed arvustused teevad aga ettevaatlikuks. Nii võtangi Gavalda möödunud aasta lõpus eesti keeles ilmunud noortele mõeldud lühiromaani «35 kilo lootust» kätte üsna pessimistiliselt meelestatuna. Meie tavapärase noortekirjanduse taustal tundub harjumatu nii romaani maht (no mis romaan see 80-leheküljeline ikka olla saab), kaanepilt (kus on kaunis foto imeilusast kaugusse vaatavast noormehest või neiust) kui tagakaanetekst (kus on lugejahuvi küttev intriig). Õige pea, ei mäletagi täpselt, kas peale paari esimest lõiku või siiski lehekülge, olen sunnitud aga oma hoiakust taganema.