AK ⟩ Kuidas õppida, kui need asjad, mida koolis õpetatakse, ei huvita?

Prantsuse kirjanik Anna Gavalda. Foto: via www.imago-images.de/imago images/SKATA

Prantsuse kirjanik Anna Gavalda (1970) on üks menukamaid kaasaja autoreid, kelle teoseid on tõlgitud enam kui 40 keelde, nii mõnigi neist on saanud filmitõlgenduse. Eesti lugejatelegi pole tema nimi võõras. Alates aastast 2005 on maakeeli kättesaadav vist lausa enamik Gavalda romaane ja jutukogusid: «Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks», «Ma armastasin teda», «Koos, see on kõik», «Näpatud tunnid», «Lohutaja», «Mõrad turvises» jt.

Kõik need on tavapärasest tõlketeosest suurema kriitikute tähelepanu saavutanud ning nii mõnigi kiire lugejamenu tõttu ka kordustrüki välja teeninud. Vaimustunud lugejad ning üdini positiivsed arvustused teevad aga ettevaatlikuks. Nii võtangi Gavalda möödunud aasta lõpus eesti keeles ilmunud noortele mõeldud lühiromaani «35 kilo lootust» kätte üsna pessimistiliselt meelestatuna. Meie tavapärase noortekirjanduse taustal tundub harjumatu nii romaani maht (no mis romaan see 80-leheküljeline ikka olla saab), kaanepilt (kus on kaunis foto imeilusast kaugusse vaatavast noormehest või neiust) kui tagakaanetekst (kus on lugejahuvi küttev intriig). Õige pea, ei mäletagi täpselt, kas peale paari esimest lõiku või siiski lehekülge, olen sunnitud aga oma hoiakust taganema.

Selle oma kodumaal 2002. aastal ilmunud raamatu kirjutamiseks sai Gavalda inspiratsiooni koolis õpetajana töötades ja mõistes, et akadeemiline edukus ei määra isiksust. Teoses kehastubki kirjanik 13-aastaseks Grégoire Dubosciks, õpiraskustega poisiks, kes vihkab kooli üle kõige ja arvab, et see on ta elu mürgitanud. Alates 3. eluaastast, mil poiss oli sunnitud kooli minema (Prantsusmaal algab siis koolikohustus) lõppes tema õnnelik lapsepõlv. «Ma õpiksin hea meelega, aga häda on selles, et mul ei taha see kuidagi välja tulla», ütleb ta. 13-aastaselt käib ta viiendas klassis, olles kaks korda istuma jäänud.