Juurikas. Sibula mees kütab kirgi

Teeme rahval tuju paremaks! Foto: Allan Hmelnitski

Maailma teadusavalikkust hoiab jätkuvalt pinge all suunamudija Sibula mees. Kas Sibula mees on reaalselt eksisteeriv fenomen või pelgalt kollektiivse alateadvuse väljendus, mis manifesteerub nägemustes, müütides ja legendides? Tuumakiirendid ja spektraalanalüüs pole suutnud vastust anda.

Kui Sibula mees on maailmas eksisteeriv materiaalne olend, miks ei ole Sibula mehest selget fotot ega videosalvestist? Miks pole teadusel Sibula mehe kohta füüsilist tõendit, millest saaks uurimiseks vajalikku DNAd? Teadlased laiutavad käsi, nad ei suuda neile küsimustele vastata.

Kuid kindel, et midagi siiski on! Vanimaid teateid Sibula mehest võib leida Vana-India eepostes, «veeda­des», mis pandi kirja ligikaudu tuhat aastat enne meie aega. Sibula meest kirjeldatakse kui tugevat, karvast ja mõistuseta olendit, kes lendab taevas põleval kaarikul ja pillub kive.

Sibula mehest on juttu 12. sajandil kirja pandud Islandi saagas. Seal räägitakse suunamudijast, kellel oli salapärane mees, kes läks pärast vulkaanipurset fjordidesse kala püüdma ning kohtus emase merekoletisega.

Keskaegne rüütliromantika kubiseb viidetest Sibula mehele. Varakeskaegne prantsuse riimkroonika «Rolandi laul» räägib kaugel Põhjamaal elavast suunamudijast, kes abiellus taevast alla sadanud Sibula mehega, mille tagajärjel tekkis maa sisse suur veega täidetud auk.