L, 10.12.2022

ELU KOOS KUNSTIGA ⟩ Neeme Külm: «Kunstist ei tohiks saada evakuatsiooniplaani»

Maria Arusoo
, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja
Neeme Külm: «Kunstist ei tohiks saada evakuatsiooniplaani»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kunstnik Neeme Külm oma töökojas.
Kunstnik Neeme Külm oma töökojas. Foto: Eero Vabamägi

Neeme Külm on üks tugevaima ruumitunnetusega skulptoreid ja installatsioonikunstnikke, kes lisaks oma loomepraktikale tegeleb veel näituste kujundamisega ning on produktsioonifirma Valge Kuup üks asutajatest. Me kohtume Neemega Valge Kuubi avaras stuudios Koplis, kus hetkel on valmimas teos «Pickle bar», mis nüüd nähtaval XVIII Tallinna graafikatriennaalil, ja hiljem jalutame läbi Tallinna Linnagaleriis kuni 6. veebruarini lahti olevalt näituselt «Edevuses üksi», mis on Neeme Külma ja Alice Kase tihe ja tundlik dialoog.

Neeme Külma elus on vähe nurki, mis kunstist puutumata. Ta on osalenud tegevkunstnikuna näitustel 1990ndatest saati ja pea 20 aastat on ta kaasa aidanud ka teiste kunstnike teoste produtseerimisele, installeerimisele ja näituste kujundamisele. Praeguseks võib juba kindlalt väita, et Eestis pole kunstnik­ku, kellega ta ühel või teisel moel poleks kokku puutunud. Ka Külma elukaaslane ja sõbrad on kunstnikud, seega nagu ta ise naerdes tõdeb: «Pääsu pole, ma olen ikka väga peadpidi sees – kõik on muutunud nii isiklikuks ja läbipõimunuks. Amet nõuab.»

Vasakul seisab Neeme Külma teos «Pihitool», paremal aga «Baldahhiin».
Vasakul seisab Neeme Külma teos «Pihitool», paremal aga «Baldahhiin». Foto: Eero Vabamägi

Kunstnik sai temast poolenisti juhuse kaudu keskkooli ajal kunstiringis käies. «Minu jaoks hakkab kõik sümpaatiatest, inimestest. Õpetaja suhtus meisse kooliväliselt teistmoodi, pakkudes väljastpoolt kõike seda, mida teismeline vajas, ja sealt tuli see impulss. Ajal, mil ma karjäärivalikuid tegin, ei olnud see nii fundamentaalne ja fataalne kui praegu, kus sa pead juba põhikoolis spetsialiseeruma ja oma aineid valima. Oli rohkem ruumi katsetamiseks. Seega kui minult küsiti, kelleks ma saada tahan, siis paremate vastuste puudumise tõttu ütlesin, et tahaks saada kunstnikuks, sest kõik, mis mulle selle kohta oli näidatud, oli tore.»

Külm ütleb, et kunstnikuks olemine on tõsine töö ja pingutus, mitte hobi, ehkki väljastpoolt võib see nii välja paista. See on suur hulk reaalseid käsitöölisi tunde, et jõuda teoseni, kuid ka väga suur mentaalne pingutus. «Kunstnikuks olemise juures on väga tihti su peas küsimused, kuidas saavutada intellektuaalne täpsus, majanduslik äraelamine, ja kolmas ning igavene küsimus, miks sa seda teed? Ma kadestan kunstnikke, kellel ei teki seda küsimust, kel on nii palju ideid, et elust jääb väheks,» tõdeb Külm.

«Viimased viis aastat olen teinud n-ö lõpunäitusi, see tähendab, et iga näitust alustan kui viimast.» Aga miski sunnib siiski jätkama ja järjekordse ruumikatsetuse ette võtma. Ning väga hea, et sunnib, sest see, mida Neeme Külm suudab talle ette antud kontekstiga teha, on maagiline ning tekitab ruuminihestust. Näiteks on Külm täitnud illusoorselt Hobusepea galerii alumise korruse värvilise vedelikuga, toonud Kumu kunstimuuseumi saali libasambad või murdnud läbi rinnatise, ehitanud EKKMi hoone külge traadist maja või siis koorinud Tallinna Linnagalerii seinalt lahti aastakümnetepaksuse värvikihi, paljastades selle arhitektuuri.

Neeme Külma ja Alice Kase ühisnäitus «Edevuses üksi» Tallinna Linnagaleriis. Pildil Neeme Külma töö «Kooruv laine», mis toob esile hoone ajaloo kihilisuse.
Neeme Külma ja Alice Kase ühisnäitus «Edevuses üksi» Tallinna Linnagaleriis. Pildil Neeme Külma töö «Kooruv laine», mis toob esile hoone ajaloo kihilisuse. Foto: Eero Vabamägi

«Ruumikunstiga sa ei saa katsetada, sest alles ruumis olles saad aru, kas see toimib või ei. On ainult üks võimalus ruumis testida. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem naljakaid äratundmisi või kokkusattumusi koguneb ja nendest kooruvad ideed, mis siis lõpuks ringiga teosteks vormuvad.»

Külma teosed puudutavad nii kehaliselt kui intellektuaalselt, need on väga mõttetihedad. Ta paneb vaataja teoses kehaliselt osalema ning tõstatab sotsiaalseid ja poliitilisi teemasid, olgugi et poliitiline toon pole omaette eesmärk, vaid pigem teose loomishetke kontekstuaalne raam. Neeme Külm kasvab välja minimalismi ja kontseptualismi traditsioonist ja tema looming koosneb ideedest, mitte asjadest. Sellest ka paradoks, et ta ei kuulu paljude muuseumite või erakogudesse. «Institutsioonid ei kogu ideid, vaid asju. Olen alati mõelnud, et kirjanikult ei osteta ju raamatuid, vaid lugusid ehk siis sisu. Kuid kunst on ikka veel väga esemeline ja esmaseks kriteeriumiks on asi, mitte sisu.»

Kunstnikuteel on Külm teinud ka mitmeid avaliku ruumi sekkumisi ning linnaruum ja arhitektuursed keskkonnad on tema jaoks olulised. Ta leiab, et meie kõigi ühist ruumi ei tasuks üle reglementeerida, võtta sealt välja kogu mängulisus ja eksperimentaalsus: «Otse loomulikult peame me aduma, et see avalik ruum pole meie kodu. On vaja arvestada laiema kontekstiga, kuid liigseid ettekirjutisi tehes läheb asi käest ära. Meil peab olema nii palju usaldust või nii palju haritust, et lasta võimalustel tekkida.»

Neeme Külm enda loodud «Pihitoolis», kus võib kuulda ka poeet Dylan Thomase luulet.
Neeme Külm enda loodud «Pihitoolis», kus võib kuulda ka poeet Dylan Thomase luulet. Foto: Eero Vabamägi

Külmale meeldiks, kui avaliku ruumi teosed oleks ajutised – see võtaks teatava igavikulise surve maha nii kunstnikult kui ka vaatajalt ning annaks mänguruumi juurde. Kui teos toimib, saab selle aega nii-öelda pikendada. «Kui sa ostad auto või korteri või muu eseme, siis see kulub ajas, kuid kunstilt eeldatakse, et ta jääb püsima nii materiaalselt kui intellektuaalselt. Igavikulise ja kõigile meeldimise surve kitsendab paljugi valikuvõimalusi.»

Ta jätkab: «Avaliku ruumi kunsti tarbimise vajadus ei teki iseenesest – et on pikk suur tühjus ja siis järsku inimesed hakkavad igatsema kunsti järele. Seda igatsust ja vajadust tuleb ikkagi tekitada ja kasvatada. Seega ajutised projektid, kus sa harjutad inimesi linnaruumis kunstiga, tekitavadki lõpuks ka huvi ja vajaduse avatuma ja loomingulisema linnaruumi järele.» Külm leiab, et avaliku ruumi asjad on nagu maamärgid, nende kaudu saab linna kaardistada ning nad loovad ruumilise väärtuse.

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem naljakaid äratundmisi või kokkusattumusi koguneb ja nendest kooruvad ideed, mis siis lõpuks ringiga teosteks vormuvad.

Üleüldse leiab Külm, et kunsti võiks meie ümber rohkem olla ja seda peaks ka teadlikult väärtustama. «Kunstiga ei saa toimida nii, et kolm aastat närutad ja ei anna midagi. See on nagu taim, seda tuleb kasta ja selle eest hoolitseda, muidu see kuivab ära. Ilmajäämine või äravõtmine – no aga mis juhtub, kui võtta meilt ära liikumis- või mõtlemisvabadus? Mis juhtub, kui võtta meilt ära loominguvabadus?» Ise ta sellises maailmas elada ei tahaks. Ka näitustel soovitab Külm käia, et harjutada end vaatama eri tüüpi kunsti, sest just siis tekib kogemus, mille pealt on võimalik vestelda.

Neeme Külma teos «Roos» Tallinna Linnagaleriis.
Neeme Külma teos «Roos» Tallinna Linnagaleriis. Foto: Eero Vabamägi

Külma jaoks on oluline inimene tema teose keskel või inimene, kellele ta oma teose loob. Teda huvitab, kuidas see inimene ennast näituseruumis tunneb. Külm tsiteerib oma sõpra ja kolleegi kunstnik Jevgeni Zolotkot ning nõustub temaga, et «kunstnik ei tee näitust iseendale, ta teeb seda vaatajale, või isegi mitte vaatajale, vaid teisele inimesele». Ning Külm lisab: «Ma ei saa töötada nii egoistlikult, et panen kõik oma ideed ja meeletu töömahu näitusesse ainult iseenda pärast. Näitus aktiveerub alles läbi külastaja.» Külm peab õnnestunud näituse tunnuseks seda, kui see tekitab huvi veel näitusele minna, avades ukse teisele kunstni­kule, järgmisele näitusele.

Detail Jevgeni Zolotko teosest «Üks päev riigiarhiivi töötaja elust», mille autor Neeme Külmale näituse läbi saamise puhul kinkis.
Detail Jevgeni Zolotko teosest «Üks päev riigiarhiivi töötaja elust», mille autor Neeme Külmale näituse läbi saamise puhul kinkis. Foto: fotod: Eero Vabamägi

Kui uurida Neeme Külmalt elust koos kunstiga, siis ka see on lugu inimestest, mitte esemetest. Teda on läbi elu mõjutanud paljud kunstni­kud, kelle tegevust ta kas lähemalt või kaugemalt jälgib. «Näitustel käies me kollektsioneerimine lahedaid ideid, mis meid kõnetavad, kuid selle kõrval on minu jaoks olulised püsivad ja arenevad suhted, kus ma näen kogu teose kaarti, mitte vaid lõpptulemust.» Ta toob välja mõningad nimed, kellega on pikk tee koos maha käidud: Jaanus Samma, Dénes Farkas, Jevgeni Zolotko, Anu Vahtra, Tõnis Saadoja ja Anu Põder ja mitmed teised.

Ilmselgelt on oluliseks kunstni­kuks ta elus ka tema elukaaslane Alice Kask. Või nagu Külm nendib: «Tema looming on tükk minu loomingust ja vastupidi, me oleme sellest nii läbi imbunud. Pole võimalik olla kõrvalseisja. Inimesi tuleb ja läheb, neid nimesid on kõvasti rohkem, kuid olla mingiks ajaks nendes lugudes osaline ja näha neid hüppeid ja kaari kõrvalt on eriline. Mõne kunstnikuga sa kasvad koos, mõni on sinu õpetaja ja paljudest kujunevad sõbrad.»

Kui küsin lõpetuseks, kuhu ta ei soovi, et kunst liiguks, vastab Külm: «Kunstist ei tohiks saada evakuatsiooniplaani, see ei peaks olema mingisugune väljapääs millestki. Kunstiga ei saa lahendada kõiki meie ühiskondlikke ega inimkonna probleeme.» Ta lisab: «Lisaks ei tohiks kunst saada kunagi illustratiivseks nii, et see on instrumentaliseeritud pelgalt kellegi ideoloogia või mõtte teenistusse.»

Neeme Külm (1974)

Eesti Kunstiakadeemia, skulptuur (BA 1998)

Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide osakond (MA 2005)

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi programmi läbiviimise eest (2015)

Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) asutajaid ja juhatuse liikmeid. Kunstiteoste produktsiooniga tegeleva ettevõtte Valge Kuup asutaja (koos Jaana Jürisega, 2012)

Tema töid kuulub lisaks erakollektsioonidele Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogudesse

Osaleb Riia 3. biennaalil 2022 suvel

Hetkel avatud näitus «Edevuses üksi» Tallinna Linnagaleriis (kuni 6.02.22)

Märksõnad
Tagasi üles