Elu ja surma lood: alguses oli vaikus...

Ivan Võrõpajevi lavastus «Delhi tants» Vene Teatris. Foto: Nikolai Alhazov

Ivan Võrõpajevi «Delhi tants»: seitse lugu valust ja ilust ühe vaheajaga. Filipp Lossi lavastust võiks määratleda kui seitset elutantsu – seitset surmatantsu. Sest see ongi üks ja seesama.

Lembit Petersoni lavastus Theatrumis (2015) tuleb meelde muidugi, aga kaks «Delhi tantsu» on õnneks eriilmelised. Ühisosaks hooliv ja keskendunud ansamblimäng, köitvad osatäitmised. Petersoni lavastuses jäi tants intensiivsena tegelaste sisemusse, Filipp Lossi režiis ja Olga Privise koreograafias saab tants vägagi nähtavaks, vallandub hingeväljendusena, manifestina. Ellen-Alice Hasselbachi lavakujundus ja Anton Andrejuki valgusemäng lisab irreaalsust, mis avaldub ka liikumisjoonises, tegelaste igas sammus.

Kummastatud tantsustseenid mõjuvad kohati riskantsena, näiteks ärritab Alina Pavlovna vähisõrakääridega kinnastatud käte tants, ent hilisem monoloog jõevähist, koos valusa naerukooriga, põhjendab ära sellegi. Alina Pavlovna kostüümides võimutseb jultumuse süsteem, Tatjana Kosmõnina kannab uhke stiilitajuga iga välist ja sisimat metamorfoosi. Tema tütre, tantsija Jekaterina rollis on huvitav Anastassia Tsubina lapselik kaitsetu sarm, Katja tantsuliigutustes vallanduvad tunded instinktiivselt. Ema ja tütre vaheline pingeväli selgineb naeru ja nutu piiril, elunaer lepitab ja liigutab.