ARVUSTUS ⟩ Mõistatus, mis viib nähtamatu eesriide taha

Enamik välja pandud teoseid ongi pealkirjastatud näituse terviku «Saamas maa(stiku)ks» järgi. Foto: Jürgen Vainola

Mis on maastik? Kas see on pilt või jutustus? Ruumiline panoraam, mis avaneb vertikaalselt taevasse? Autoaknast mööda libisev ebamäärane jada? Või meie igapäevane jalgealune, rada, mida lõputult tallatakse, kuni me ise oleme maastiku komponent?

Britta Benno ei paista oma näitusel Tartu Kunstimajas kinnitavat ühtki neist kirjeldustest. Maastik on tema jaoks liikumine, tungimine alt üles, seest välja, sügavusest pinnale. Maapõhjast algab pulbitsemine, justkui pikaajaline väljaränd, mis jõuab meieni kihtidena, muistsete sündmuste jälgedena. Tähtis pole mitte see, kuidas maastik pealt paistab, vaid see, mis jääb tavaliselt pilgu eest varjule: maastiku sisemine elu, maaks saamise aeg.

Kujutlus ja mineraalid

Kuidas seda elu vaatajale näidata? Benno kasutab selleks kõiki käepäraseid vahendeid. Näitusel on olemas traditsiooniline tahvelmaal, graafika, animatsioon, installatsioon, kuid ka näiteks mineraalide näited. Mineraalid on näitusel nii-öelda isiklikult kohal, aga ühtlasi kõige fragmentaarsemad, sest me ei kujuta ette, kust nad on tulnud ning miks on muster just selline, nagu me enda ees näeme. Iga kivi on alati mõistatus. Seevastu plastist installatsioon ja järgnev lamenukk­animatsioon mõjuvad pigem tuttavlikult, isegi koduselt. Kujutluse töö alles algab siit, kujutlus tahab pugeda maastiku sisse, jõuda justkui mingi nähtamatu eesriide taha, et maastiku sees toimuvat sisemiselt tajuda.

​

Britta Benno näitus «Saamisest maa(stiku)ks»

Tartu Kunstimaja suures saalis 20. veebruarini