Heas naises kasvab kõik kole sissepoole?

Mari-Liis Müürsepa «Strippari pisarad» esindab uue põlvkonna naisluulet, milles on senise sentimentalismi ja sümbolismi asemele astunud järjest enam kriitiline realism, mis avaldub tekstitasandil vaheda sotsiaalkriitika, armutu (enese)iroonia ja häbitu füsioloogilisusena. Foto: Foto: Erakogu

Mari-Liis Müürsepa kolmanda luulekogu «Strippari pisarad» kaanel troonib rahutu üldmuljega tänavakaader, mille stilistikas on teineteise sülelusse langenud fotorealism ja abstraktsionism. Pikk säriaeg on lasknud pildil kujutatud inimestel ja kõrghoonetel ositi üksteise sisse ja peale liikuda, luua optilise mulje, et nad viibivad samal ajal justkui mitmes kohas ja eikuskil, on suure liikumistempo tõttu oma olemisse pooleldi lahustunud. Või siis lihtsalt kuidagi hooletult materialiseerunud.

Kehvapoolse, ent käepärase kalambuuri korras võiks üldistavalt väita, et hädad materialiseerumisega on Müürsepa kogu keskne teema, tema poeesia sisemine vedru. «Strippari pisaraid» lugedes tekib Müürsepa luulemina avalduste põhjal tahtmatult mulje, et sündimine naisena on justkui äpardunud materialiseerumise tulemus, kaotus bioloogilisel loteriil.

Kogu avaluuletuses kuulutab Müürsepa luulemina läbi kergelt krutskiliku kujundiloome, et tema hinges on pime. Miks, seda lugeja sealt teada ei saa. Kuid juba järgmises tekstis annab dekadents teatepulga üle feministlikule realismile. Müürsepa värssidest õhkub sotsiaalse ja bioloogilise ebaõigluse paatost. Ühes oma kogu meelejäävamatest tekstidest kirjutab ta muuhulgas:

ma olen naine

ja ikka veel pannakse mind ­uskuma

kaotan seepärast et olen loll

võidan seepärast et olen ilus

mälumängus

kirjandusvõistlusel

tööintervjuul

*

kohtudes mehega

tuleb olla atraktiivne tark

elegantne kloun

edukas kombekas võrgutav

saatuslik saatanlik nümf

doktoritöö sukapaela vahel

muidugi tuleb enne valida koht

kus mind oleks võimalikult ­raske võtta vägisi

ja ometi olla selleks valmis

stripparikleidi all voorusevöö

(lk 10)

Mõiste «naisluule» kuulub teadupärast selliste väljendite hulka, mida viisakas ja haritud inimene kunagi trükisõnas ei kasuta. Ega ka mitte avalikus ruumis, kus viibib korraga rohkem kui kaks inimest või vähemalt üks naine. Sest sel väljendil on halb konnotatsioon, see kõlab kuulajate kõrvus vastupidiselt enamiku kasutajate tegelikele intentsioonidele kui sõimusõna.