Puäntipidi muigamisi halenaljaka inimlooma üle

Kirjanik Urmas Vadi aastate eest Tartus raekoja platsil. Foto: Kristjan Teedema

Oma uue jutukogu pealkirja on Urmas Vadi saanud loost «Parim ekspert», mis üsna äratuntavalt näib olevat inspiratsiooni saanud päevakajalistest või praeguseks ajaks juba lähiminevikku jäävatest sündmustest.

Nimelt tulevad ilmsiks ühe Eesti Kirjanike Liidu liikme nekrofiilsed kalduvused ja sellele järgneb loomulikult kategooriline kahte leeri löömise ja poolte valimise trall, kus kõige vähem sallitum seltskond on vaat et need, kes pooli valida ei taha.

Peategelane Samuel, mõnevõrra eraklik kirjanik metsamajakeses, saab üksteise järel kaks telefonikõnet – eks ikka ühelt leerilt ja teiselt, ära öelda nagu ei passiks kummalegi ja muidugi on see suurepärane võimalus suhtlusalase piinlikkusega nalja heita, sest küllap tunneme kõik ära selle iseenesliku vastuargumenteerimisrefleksi, mis ei sõltu mitte niivõrd vastuvaidleja enese meelsusest, kuivõrd sellest, et kui keegi ikka midagi väga kategooriliselt kuulutab, siis tahaks ju natuke objektiivsust tuua (või siis õhku välja lasta – kuidas soovite).

Lõpplahendus on loomulikult samuti väga eluline ja ehk halenaljakaski, noh, nagu Ene Mihkelsoni leige supikatel («Kõik redelid on tagurpidi», lk 113) või vana hea kõnekäänd, kus ei idane ega mädane. Eks nõnda nende suurte skandaalidega kipub sageli olema, et lõpuks ei viitsi igasugu ideede ja põhimõtete pärast rahuliku eksistentsi mugavust ära solkima hakata, kui hoopis leiaks kellegi, kes südame põksuma paneb…

Sellist irooniat ja puäntipidi muigamisi selle kohati halenaljaka inimlooma (või siis meie olude) üle leiab vast enam-vähem kõigis lugudes. Küllap ongi see üsna Vadilik, võib oletada. Olgu see ema meisterdatud sammalhabemekostüüm, mis kogu vastumeelsusest hoolimata poisi lõpuks mingil teisel tasandil ikka kätte näib saavat, või Juhan Liivi viljastavate mõjude allajäämine vanale madratsile või Vadi-nimelise peategelase ehe kiusuhetk, kus igati üllas tänu- ja ühiskonnale tagasiandmise soov on tore küll, aga antipaatia ja kadedus on ikka kangemad!