AK ⟩ Carlos Ruiz Zafón – gooti melodraama moderniseerija

Raul Sulbi
, kirjastaja ja kriitik
Copy
«Võimatuna näivad võlvid heitsid seintele tantsivaid varje. Olime jõudnud nõiduslikku Barcelonasse, vaimude labürinti, kus tänavatel olid müütilised nimed ja meie kannul kõndisid ammuste aegade viirastused.» (Carlos Ruiz Zafón, «Marina»). FOTO: Caro/Marta Sanchez
«Võimatuna näivad võlvid heitsid seintele tantsivaid varje. Olime jõudnud nõiduslikku Barcelonasse, vaimude labürinti, kus tänavatel olid müütilised nimed ja meie kannul kõndisid ammuste aegade viirastused.» (Carlos Ruiz Zafón, «Marina»). FOTO: Caro/Marta Sanchez Foto: Caro/Marta Sanchez

2020. aasta suvel meie seast 55-aastasena lahkunud Carlos Ruiz Zafóni romaanid ei vaja loodetavasti eesti lugejale tutvustamist ega reklaami. Kui neist esimesena meil ilmunud «Tuule vari» (2001), «Unustatud Raamatute Surnuaia» nime kandva tetraloogia avateos, 2008. aasta septembris Kai Aareleiu tõlkes Varraku kirjastamisel poelettidele jõudis, ei läinudki tarvis erilist reklaami, et raamatu tiraaž, hoolimata köite üsna soolasest hinnast, kiiresti läbi müüdaks.

Vaevalt olid kõik need raamatuostjad lugenud 2005. aasta juunikuu Loomingust Marin Mõttuse ülevaadet «Tuule varjust» ja romaani ülemaailmsest menust. Võibolla oli kirjandussõpradel meeles 2006. aasta juulis Eesti Päevalehe veergudel ilmunud Anna-Maria Penu üsna kipakas ülevaade uuemast hispaania menukirjandusest, mida korrigeeris sealsamas nädal hiljem Indrek Hargla, asetades Ruiz Zafóni loomingu selle õigesse konteksti teise hispaania menuautori Arturo Pérez-Reverte samuti saatanlikest saladustest ning haruldastest raamatutest rääkiva «Dumas’ klubi» (1993) kõrvale, mis oli sama aasta kevadel samuti Kai Aareleiu tõlkes Varrakus ilmunud.

Pigem hakkas 2008. aasta sügisel meil Penu ülalmainitud artiklit tsiteerides tööle sama sündroom, mis Hispaanias ja ingliskeelseski raamatumaailmas – «Tuule varju» edu oli üllatav isegi kirjastajatele, sest väga suurt reklaamikampaaniat raamatule ei tehtud. Seekord töötas suust suhu informatsioon, kus lugejad soovitasid seda teistele lugejatele, ning ka internet, kus raamatule pühendati kümneid lehekülgi.

2010. aastal ilmus samuti Aareleiu tõlkes «Tuule varju» eellugu, «Unustatud Raamatute Surnuaia» tetraloogia teine raamat «Ingli mäng» (2008), mis tõusis kiiresti kohaliku raamatumüügitabeli tippu. Kaks aastat hiljem andis Varrak «Tuule varjust» välja kordustrüki ning möödunud kümnendi jooksul on eesti keelde jõudud Carlos Ruiz Zafóni kolm noorsooromaani ja täiskasvanuile mõeldud Barcelona-tetraloogia kolmas ning neljas osa.

Tema loomingust ongi veel tõlkida jäänud noorteromaan «Septembrikuu tuled» (1995) ning postuumselt ilmunud õhuke jutukogu «Udu linn» (2020), kuhu on koondatud kirjanikust järele jäänud 11 lühiproosapala, pea fragmentidena mõjuvatest lühivisanditest kuni ühe pikema lühiromaanini. Osalt mõjuvadki need kirjutamata jäänud romaanide tuumideede esitusena, aga on ka rohkem lõpetatud vormis lühiproosat. Neis lugudes seiklevad Ruiz Zafónile nii olulised ajaloolised isikud, nagu tema suureks eeskujuks ja hingesugulaseks peetud kirjanik Miguel de Cervantes või siis katalaani arhitekt Antoni Gaudí.

«Põrandast laeni tõusis vahekäikude ja raamatutest pungil riiulite labürint, meenutades üksteisega põimuvatest tunnelitest, treppidest, platvormidest ja sildadest koosnevat mesilastaru, mis lasi aimata hiiglaslikku, võimatuna näiva geomeetriaga raamatukogu.» Nii kirjeldab Ruiz Zafón romaanis «Tuule vari» meile Unustatud Raamatute Surnuaia nimelist üsnagi ulmelist biblioteeki, mis toob silme ette nii Jorge Luis Borgese labürintliku Paabeli raamatukogu kui ka Umberto Eco «Roosi nime» nimetu Itaalia kloostri raamatukogu, rohkem ehk isegi Jean-Jacques Annaud’ visualiseeringu sellest 1986. aasta filmis. Eco kloostriraamatukokku peidetud saladuslikud käsikirjad on Ruiz Zafóni mõjutanud muidugi rohkemgi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles