AK ⟩ Nimetage teda kroonikuks

Olev Remsu ülikooli lõpetades. Foto: Erakogu

Tuleb see aeg, mil on juba möödumas terve inimpõlv aastast 1976. Just sel aastal avaldas Olev Remsu, toonase nimega Remsujev, Loomingu Raamatukogus oma lühiromaani «Homne karikakar». Ta oli siis 28-aastane. Remsu on vestnud romaani ilmumisest ka ilusa legendi. Sel suvel sõitis ta tööle, Kesk-Aasiasse loomi vedama. Enne seda andis Loomingu Raamatukogule oma debüütkäsikirja «Homne karikakar», lootmata seda trükituna näha. Üldinimliku lootusega: äkki näkkab? Kui ta sügisel oma loomakaravanidelt tagasi jõudis, siis külastas ta Tartu raudteejaamas Lugemisvara kioski, kus juba müüdigi hefti tema romaaniga. Noorele autorile mõjus see lausa ilmutuslikuna, ta läks koju ja viskas jalad ülespidi, et omaenda teksti lugeda.

Nüüd, nelikümmend viis aastat hiljem on mõistetav vana autori nostalgiline taotlus oma teost taastrükituna näha. Kõige põnevam aga on, et see paneb vere käima ka lugejal. Vahepealne elu ei ole meie kirjanikku hellitanud: teda on sõimatud, ta on kohut käinud, on olnud töökohavahetusi seoses igasuguste firmade liitmisega.

Ikka sõimatakse neid, kes armastavad tõde. Remsujevi teoses kajastub aga romantiline minevik. Ta kirjutab, et tema Tartu keskkooli klass oli sõbralik punt, kust aga puudus kroonik, kes noorte meeste ja naiste võimsad teod kirja paneks. Siis aga ütles keegi, võib-olla koolis teosammul edasi jõudev Kalev, et nimetage kroonikuks tema – see mees, kes on Emajõel sõudes oma lihaseid pumbanud. Vaat see poiss kirjutab ja see ongi tema igavene kutsumus. Ja tartlased ütlevad muidugi «too».

On hämmastavaid paralleele 70ndate alguse ja 80ndate lõpu koolipoiste vahel – just nii palju on autoril vanusevahet kriitikuga. Mõlema ajastu koolipoisid uurisid ennastunustavalt maailma riikide pealinnu ja poliitilisi parteisid, joonistades neid skeemidena vihikusse. Nii ühes kui teises ülikoolikollektiivis uppus keegi noor lootustandev mees. Nii ühes kui teises kollektiivis kippusid plikad kirjanikuks ja kirjanduskriitikuks.