/nginx/o/2022/02/07/14352281t1h81b4.jpg)
«Ma jätan sind siis nüüd näitust vaatama. Helista, kui oled lõpetanud!» ütles galerist. Ja nii leidsingi ennast ahju ees kügeleva olevusega kahekesi. Eriliselt tore oli eelnev instruktaaž: «Ning kõike võib puudutada ja katsuda.» Kõlab juba nagu väljakutse!
Kadri Liis Räägi näitus «Xarkaadia» täidab tihkelt Hoibi galeriiruumi kehaliselt kogemuslike teostega, mis on seejuures küllaltki kordaläinult seotud installatiivseks tervikuks. Oma osa annab sellele kindlasti see, et Hoib on galeriiruumiks teisendatud kelder. Peaaegu valge kuup, milles laiutav ahi surub külastaja naljakalt kodusesse keskkonda. Dissonants, mille näitus teoste kaudu edukalt lahendab.
Kunstimaailma standardi ja kodutunde sünteesiks on Rääk võtnud kasutusele meediumite popurrii. Inimnaha kasvatanud, juuksekarvu endast välja pressiv disaintool; keraamilised ussikesed, näod ja prokarüootsed olendid; limase kujuga kudumid ning kõigele lisaks ülimas korrektsuses klaasitud joonistused amorfsetest kehavormidest – kõlab kokku natuke nilbelt, kuid nende vahel tekkiv ruum mõjub üsalikult ja meeldivalt.
:format(webp)/nginx/o/2021/09/19/14080606t1h3144.jpg)