R, 9.12.2022

ARVUSTUS ⟩ Kehakogemise võsud juba punguvad!

Aleksander Metsamärt
, kunstikriitik
Kehakogemise võsud juba punguvad!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kadri Liis Räägi näitus «Xarkaadia» galeriis Hoib. Näitusevaade.
Kadri Liis Räägi näitus «Xarkaadia» galeriis Hoib. Näitusevaade. Foto: Roman-Sten Tõnissoo

«Ma jätan sind siis nüüd näitust vaatama. Helista, kui oled lõpetanud!» ütles galerist. Ja nii leidsingi ennast ahju ees kügeleva olevusega kahekesi. Eriliselt tore oli eelnev instruktaaž: «Ning kõike võib puudutada ja katsuda.» Kõlab juba nagu väljakutse!

Kadri Liis Räägi näitus «Xarkaadia» täidab tihkelt Hoibi galeriiruumi kehaliselt kogemuslike teostega, mis on seejuures küllaltki kordaläinult seotud installatiivseks tervikuks. Oma osa annab sellele kindlasti see, et Hoib on galeriiruumiks teisendatud kelder. Peaaegu valge kuup, milles laiutav ahi surub külastaja naljakalt kodusesse keskkonda. Dissonants, mille näitus teoste kaudu edukalt lahendab.

Kunstimaailma standardi ja kodutunde sünteesiks on Rääk võtnud kasutusele meediumite popurrii. Inimnaha kasvatanud, juuksekarvu endast välja pressiv disaintool; keraamilised ussikesed, näod ja prokarüootsed olendid; limase kujuga kudumid ning kõigele lisaks ülimas korrektsuses klaasitud joonistused amorfsetest kehavormidest – kõlab kokku natuke nilbelt, kuid nende vahel tekkiv ruum mõjub üsalikult ja meeldivalt.

«Xarkaadia» üldvaade. Keskel seisab suure ajumahuga pehme skulptuur, kes on ühtlasi näituse peategelane.
«Xarkaadia» üldvaade. Keskel seisab suure ajumahuga pehme skulptuur, kes on ühtlasi näituse peategelane. Foto: Roman-Sten Tõnissoo

Tegemist on toaga, kus kõik kutsub ennast puudutama, kuid mitte näppima. Objektid on saadud toimima aseksuaalses lihalikkuses, mida on sõnades selgitada umbes sama keeruline nagu plastist tehtud tulnukate tsivilisatsioonile, miks voodielu pole rõve ja ligane, vaid armas ja lähedane kogemus.

Puudutuse kaudu aitab näitus külastajal ligineda immanentsustasandile; läheneda teostele osana näitusetervikust, mitte vaatajanimelise võõrkehana. Alguses on veider nahksesse tooli istuda, aga pärast minutikest tekib tahtmine särk ära võtta (mida ka tegin), et kuidagi tooliga paremini kontaktis olla. Mõne hetke pärast mõjub iste, õmbluste vahelt punnitavatest karvadest hoolimata, selles lösutavale kehale juba päris nauditava jätkuna.

Taustal kogum rindasid ning lendav vagiina.
Taustal kogum rindasid ning lendav vagiina. Foto: Roman-Sten Tõnissoo
Keraamiline objekt. Anum, millesse on istutatud taim.
Keraamiline objekt. Anum, millesse on istutatud taim. Foto: Roman-Sten Tõnissoo

Vahe, mida kunstnik on soovinud vaataja ja teose vahel kokku kasvatada, hajub näitusesaalis edukalt. Minust saavad silmad, sõrmeotsad ja kergelt külmetav ülakeha, mille abil saab näitus ennast mõista, analüüsida ja kogeda.

Näitusega ühes käivas vihikus on kunstnik aga kirjutanud näituse lähtepunktiks olevat deleuze’likku maailmakogemist lahti viisil, mis tõmbab tervikut alla. Lühikesed mõnelõigulised kirjatükid üritavad panna näitusekülastajat tajuma maailma tervikorganismina, ennast vaid osakesena selles sümbiootilises ringis.

Piiratud tiraažiga (n/100, seega tasub kriitikast hoolimata alles hoida) ja graafilise disainiga edukalt naelapead tabanud trükis suudab siiski kukkuda auku, kust kaasaegset kunsti saatvad tekstid ennast tihtipeale leiavad. Väljaloetavad mõtted on küll ilusad, lausa huvitavadki, kuid tekstide toon pendeldab akadeemilise žargooni, ülipoeetilisuse ja üleliia pateetiliste kujundite vahel viisil, mis paneb kohati silmi pööritama.

Õnneks mitte viisil, mis rikuks näituseteoste enda kogemist, kuid kahjuks laadis, mis oleks kohane new age’i preestrile, kes on hiljuti vaimustunud poststrukturalistlikust teooriast. Selles positsioonis pole ju iseenesest midagi halba, kuid vihikule jääb tervikuna külge «püham kui sina» maitse, mis läheb väljapaneku enda ideelise konstruktsiooniga vastuollu. Näitusel, mis ei suuna vaatajat mitte ainult nägema, vaid olema osa tervikust, on selline tekstiline möödalask kahetsusväärne, kuid andestatav pimetähn.

Üks viiest keraamilisest maskist.
Üks viiest keraamilisest maskist. Foto: Roman-Sten Tõnissoo

Sest tuba käsikaudu tajudes toovad nahksed ja kootud tekstuurid vaatajat edukalt, kuid ootuspäraselt mõttetasandile, mis hoidub nii kesk- ja lõpp-punktidest kui ka teksti ja sõna vahelistest hierarhiatest. Ning sel hetkel, kui sportlikust huvist libistada sõrmi mööda peegeldusvastast klaasi, mis kaitseb kolme näitusel eksponeeritud joonistust, hakkab näitus äkitselt arenema nii, nagu poleks osanud oodata.

Tema risoom ulatub äkitselt silmanähtavalt kohandatud keldriruumist kuhugi kunstinäituse enda põhjuslikkuseni. Aga see mõte oleks sõnaliseks väljendamiseks juba kohatu. Istuge natuke kootud karvase elanikuga koos ahju ees, proovige ise järele ja küllap mõistate. Tulevik annab tunnistust, kas Rääk on leidnud uue viisi ajada institutsioonikriitilisi võrseid.

«Xarcadia» ei avane vaatluse või ratsionaliseerimise kaudu, vaid puudutuse ja selle kohatusest ülesaamise tunde kaudu. Kuraatori ja kunstniku koostöös on valminud ruum, mis on kutsuv ja paneb seejuures ootamatult tööle isegi vähesed klassikaliselt vormistatud teosed. Võttes ära särgi ja aeledes mööblil, viis siinkirjutaja selle idee küll mingi ekstreemumini, ent küllap saab ka ainult paide ja puudutustega hakkama.

Vasakul pehme skulptuur, paremal aga orgaanika üle võtmas möödunud ajastu jäänuseid.
Vasakul pehme skulptuur, paremal aga orgaanika üle võtmas möödunud ajastu jäänuseid. Foto: Roman-Sten Tõnissoo

Kadri Liis Räägi näitus «Xarkaadia»

Galeriis Hoib 28. veebruarini

Kuraator Marika Agu

Hoibi saab külastada etteteatamisel, leppides kokku aja lilian.hiob@artun.ee kaudu

Märksõnad
Tagasi üles