Sõnamuusik EiK: räppari kuvand ei sobi minu isiksusega kuidagi kokku

Eik Erik Sikk alias EiK sai valmis kauamängiva «uduvaip». Foto: Kärt Hammer

Eik Erik Sikk alias EiK sai valmis kauamängiva «uduvaip», mis saanud ainest vabanemisest, lahtiütlemisest ja eneseleidmisest ning mida on juba omajagu kiidetud.

Autori noorest east hoolimata on tegemist juba viienda kauamängivaga, aga ega seal midagi imestada ole. 21-aastane EiK alustas luuletuste kirjutamist juba kuueaastasena, muusikat on ta nende ümber ehitanud viimased kaheksa aastat. Täna peabki ta ennast sõnamuusikuks.

Ajasime juttu reede õhtupoolikul üle videosilla ning läksime kuidagi sujuvalt sinatamise peale üle. Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis (BFM) õppiv EiK oli just selja taha jätnud tiheda koolipäeva.

Kuidas päev läks? Oli kooliga palju sahmerdamist?

Jaa, selleks sai Zoomi kasutada, nii et õnneks ei pidanud kodust lahkuma. Arutasime minu lõpufilmiga seotud viimaseid detaile. On kuidagi nii läinud, et koos viienda albumi väljaandmisega tuli lõpufilmi teha.

Eks on olnud üsna aega neelav ja stressirikas periood. Hea, et mõlemad said paralleelselt valmis. Olen mõlema projektiga üsna rahul. Kahtlemata on keeruline kahte huviala omavahel siduda. Kui plaat sai hästi rahulik ja tulevikku vaatav, siis mõtlen ka, et pärast seda pikka maratoni peaks järgmistel aastatel kindlalt mõtlema, et oleks ainult üks projekt korraga. Et lihtsalt läbi ei põleks. Mitut suurt asja korraga on väga keeruline teha. Sain omad vitsad kätte.

Miks filmi-, mitte muusikakool?

Muusikateooria kui selline ei ole mind kunagi väga köitnud. Olen käinud kunagi klaveri- ja kitarritunnis ning kõigest sellest mingisuguse põhja alla saanud, aga olen ikkagi järeldusele jõudnud, et see õige asi, mida ma hakkasin juba kuueaastasena tegema, on ikkagi luuletuste tegemine.

Need tuttavad muusikud, kes on minust kümneaastase staažiga ees ja kes mind lugude valmistamisel aitavad – ma ei hakkaks sinna vahele segama. Pigem laseksin neil teha oma asju ja tekitaks sellest sümbioosi.

Filmi läksin aga õppima selle­pärast, et see on veel üks asi, mis mind huvitab. ­Montaaži tegemine on nagu luuletuste tegemine. Saad mingi materjali ning hakkad seda interpreteerima. Kaks hästi sarnast ala tegelikult. Visuaal ja audio.

Eks neid sarnasusi ole tõesti palju. Filmi puhul on tublisti kaadritagust tööd ja järeltöötlust, luuletustega võib üpris sarnaselt minna. Tõstad sõnu ümber ja monteerid riime, osa lendab sootuks põrandale?

Kahtlemata. Enamasti on nii, et ma kirjutan kõigepealt mingi teksti või luuletuse valmis, siis hakkame sellele tausta ümber ehitama. Või pakub produtsent tausta ja hakkame seda sõnade järgi ümber seadma. Selle juures ma kindlasti toimetan oma tekste.

Täpselt nii läks viimase plaadiga. Olen tekstide osas küpsemaks muutunud. Kui varasematega tahtsin teha kollaaži mõtetest ja panna ühte loosse ­hästi palju erinevaid mõtteid ­kokku, siis sellega läks universaalsus kaduma. Täpselt ei ­saanudki aru, mida selle lauluga öelda ­tahan.

Uuel albumil mõtlesin iga palaga täpselt läbi, et see oleks toimetatud nii, et vähemalt ­refrään ütleks juhtmõtte ära. Et saaksime lööklause kätte ja kui ülejäänud lugu ehk mitte ka väga tähelepanelikult kuulata, vaid tervikule keskenduda, siis mõte tuleks ikkagi läbi.

Sa oled praegu 21-aastane. Seda arvestades on oma­­moodi huvitav tõdeda, et album kõlab eba­tavaliselt küpselt. Tunnetad seda ise ka?

Kahtlemata. Tunnen nüüd, et see on plaat, kus tunnen ennast endana. Olen leidnud oma stiili. Arvan, et see on puhtalt selle pärast, et nii varakult alustasin. Luuletusi hakkasin kirjutama kuueselt ja ­muusikat selle ümber ehitama siis, kui polnud veel 14 täis.

Ehitamine, testimine ja katsetamine on hästi kiiresti toimunud. Nüüd, kus mul läheb kaheksas aasta muusikuna, olen saanud juba nii palju katsetada, et lõpuks on tekkinud julgus.