Tartus esitletakse Horkheimeri ja Adorno «Valgustuse dialektikat»

Max Horkheimer ja Theodor W. Adorno, «Valgustuse dialektika: Filosoofilisi fragmente». Foto: Raamat

Kolmapäeval, 9. veebrauril algusega kell 18 toimub Tartu kirjanduse majas ja veebis  järjekordne «Utoopiline salong», mille peateemaks on äsja Ilmamaa kirjastuselt Katre Ligi ja Toomas Rosina tõlkes ilmunud Max Horkheimeri ja Theodor W. Adorno teos «Valgustuse dialektika». Indrek Ojami ja Jaanus Sooväljaga vestleb Siim Lill.

Kahe filosoofi ja sotsioloogi, Max Horkheimeri (1895–1973) ja Theodor W. Adorno (1903–1969) vaimsete temperamentide põrkumisest alguse saanud töö sündis ajal, mil natsionaalsotsialistliku terrori lõpp oli juba silmaga näha, kuid ikkagi keset kõikehõlmavat kriisi, kahe ajajärgu vahel. Modernistlik ühiskond, kultuur ja ajaloofilosoofia oli kadumas maailmasõtta ja selle genotsiididesse. Uus massiühiskond polnud veel sündinud.

«Valgustuse dialektika» põhiprobleem on valgustuse kui keskse Lääne mõtlemistüübi saatus tagasivaatega 20. sajandi keskpaiga perspektiivist. Vaieldes, teineteise tekste redigeerides ja kommenteerides lõid Horkheimer ja Adorno teose, mida peetakse kriitilise teooria üheks tähtsaimaks tüvitekstiks.