P, 4.12.2022

Mozarti teoste järjekordne tormijooks Eesti ooperilavadele

Alvar Loog
, toimetaja
Mozarti teoste järjekordne tormijooks Eesti ooperilavadele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Wolfgang Amadeus Mozarti «Don Giovanni» Vanemuises. Don Giovanni (Jānis Apeinis) ja Donna Anna (Pirjo Jonas).
Wolfgang Amadeus Mozarti «Don Giovanni» Vanemuises. Don Giovanni (Jānis Apeinis) ja Donna Anna (Pirjo Jonas). Foto: Heikki Leis

Ooper on kõigist kunstižanritest kõige komplekssem ja võimalusterikkam. Ning ühtlasi ka kõige stagneerunum ja resigneerunum. Ooperi praeguseid tegijaid ei näi eriti huvitavat selle žanri tegeliku potentsiaali ajastuvääriline realiseerimine, selle väljendusvõime piiride kompamine. Vaikival moel valitseb arusaam, et ooper on oma võimalused juba lõpuni ammendanud, saavutanud täiuse, saanud valmis. Umbes nagu klassikaline kreeka värsstragöödia – žanr, milles pole justkui mõtet uusi teoseid enam juurde kirjutada, lasta kaasaegseid käpardeid mineviku suurte meistrite väljatöötatud kaanoneid solkima.

Vaadates suurte ooperiteatrite mängukavu, võime järeldada, et ooper on probleemivabalt ja pöördumatult kanoniseeritud. Ning seega elab see õnnelikult ja ilmselt igavesti, tundmata sealjuures teisi kunstivorme perioodiliste lainetena raputavaid (ja virgastavaid!) paleepöördeid ning idee- ja identiteedikriise. Seni, kuni on säilinud tasuta kasutada olevad noodid kümmekonnalt 18. ja 19. sajandi heliloojalt, kelle teosed moodustavad ooperi standardrepertuaari, ning inimesed ilmutavad kestvat valmisolekut nende perioodilist lavalenaasmist oma raha ja kohaletulekuga nii materiaalselt kui ka sümboolselt toetama, on žanri kestmine justkui tagatud.

Kui kinos ja kunstisaalis näidatakse vanu filme ning taieseid, nimetatakse seda natuke vabandavalt retrospektiiviks. Ooperimajade puhul on vanade (ning ühtlasi kõigile tüütuseni tuttavate) teoste taasmängimine midagi nii enesestmõistetavat, et selleks ei ole mingit eraldi terminit käibel. Pigem vajab õigustusi ja selgitusi olukord, kus «vanade heade» teoste sekka on sattunud midagi uut ja tundmatut ning seega kahtlast. Eesti kahel suurel ooperimajal sedasorti õigustuste ja selgituste jagamisega kahjuks eriti sageli tegeleda ei tule.

Meie ooperiskeene elab näoga mineviku poole ning ilmutab aastast aastasse suurt innukust eelkõige selliste heliloojate vastu, kelle surematud teosed on kirjutatud enam kui kümme inimpõlve tagasi. Kui eelmine kümnend kujunes Eesti ooperiskeenel üllatuslikult eelkõige Gaetano Donizetti (1797–1848) retrospektiiviks – koguni kümme teost tosinkonna aastaga! – siis viimase poolaasta statistikat vaadates võib allasurutud ahastusohke saatel tõdeda, et uksest ja aknast ronivad meie ooperilavadele tagasi ka Wolfgang Amadeus Mozarti (1756–1791) muusikadraamad.

Novembris ja jaanuaris esietendusid kahekuuse vahega «Don Giovanni» Vanemuises ja «Võluflööt» Estonias. Augustis tõi Vana Tallinna Gala välja «Idomeneo» lavastuse ning oktoobris andis EMTA «La finta giardiniera» kontsertettekande. Ühtlasi püsib Estonia repertuaaris senini 2017. aastal esietendunud «Figaro pulm».

Mozart ja Donizetti on muidugi toredad heliloojad, kuid nende teoste massiline taaslavastamine ja -esitamine toimub paraku kõige muu arvelt, rikkudes rämedalt repertuaari tasakaalustatuse mõttelist ideaali. Pole saladus, et paljuski seetõttu puuduvad meie lavadelt peaaegu täielikult need kaks, mille põhjal võiks ooper tõestada end elava, arenemisvõimelise ja ajastuväärilise kunstižanrina: nüüdisooper ja algupärane eesti ooper.

Alates mullu suvest on Eestis suurtel lavadel esietendunud kokku neli täispikka ooperit, millest kolme autor on Mozart ja ühel Donizetti. Järgnevas vaatlen kahte viimast Mozarti lavastust.

Abiratastega «Don Giovanni»

Novembri lõpus esietendus Vanemuise väikeses majas Mozarti «Don Giovanni» (1787), mille seadis lavale Elmo Nüganen – üks Eesti viimaste kümnendite edukaimad teatrilavastajaid, kellele see on alles teine töö ooperi valdkonnas (eelmine oli 1994. aastal Pärnu Ooperis tehtud Mozarti «Figaro pulm»).

Sestap pole Nüganen ooperilavastajana veel rutiinis ega mugavustsoonis. Mis avaldub vist otsapidi ka selles, et ta ei usalda veel piisavalt allikteose sõnalist ja muusikalist dramaturgiat ning püüab ooperile sõnateatri vahenditega lisaväärtust pakkuda. «Don Giovanni» puhul andis see igatahes värske, ehkki mõneti vaieldava kunstilise väärtusega efekti.

Esimese saali läbistava naerupahvaku ja aplausi sai ta publikult välja meelitatud juba enne avamängu algust, kui loole meelevaldselt lisatud tegelane Constanze (Saara Nüganen) – kes täitis lavastuses otsekui reisisaatja rolli – andis pantomiimi ja monoloogiga publikule koomilisel moel instruktsioone ja lõi etenduse nagu vändast hooga käima.

Mis kehtestas ühtlasi mängureeglid mõlemaks eesootavaks vaatuseks. Nüganeni lavastuskeel on siin üsna väljapeetult metateatraalne, selle lipukiri võiks olla: «Täna me mängime «Don Giovannit»!» Lavale on ehitatud lava (mis meenutas mulle millegipärast grotesksete mõõtmeteni paisutatud peielauda), selle äärtes istuvad kooriliikmed kehastavad publikut. Seega siis mäng mängus. Aga milleks? Eks ikka üksnes pulli pärast. Lavastaja Nüganen kehtestab võõrustajana majareegli, mis ütleb, et täna ei tulnud me teatrisse mitte unistama, nutma ja filosofeerima, vaid meelt lahutama.

Ta on pannud «Don Giovannile» lavastuslike vahenditega alla abirattad, mida see (vastupidiselt nt «Võluflöödile») tegelikult üldse ei vaja, sest lugu jookseb siin niigi väga selgelt, tempokalt ja põnevalt, karakterid on elusad ja usutavad, nende tegevus psühholoogiliselt motiveeritud. Tegu on ooperiga, mis hoolimata paarist kergelt koomilisest tegelaskujust (Leporello ja Masetto) kannab lavastuslikult välja ka kompromissitu psühholoogilise realismi.

Märksõnad
Tagasi üles