Mõtlen vahel (ilmselt liialt tihti) Jüri Pootsmanni laulule «Play», mis Eestit 2016. aastal Eurovisiooni lauluvõistlusel esindas. Paberil on tegu ilmselt Eesti suurima pettumusega pärast Silvi Vraidi esitatud lugu «Nagu merelaine», sest Pootsmanni «Play» jäi absoluutselt viimaseks. Sel oli konkreetne põhjus, mida keegi õigel hetkel tunnistada ei tahtnud ning mille saab võtta kokku ühe lausega: vaadata oli jube igav. Jah, ka võlutrikk ei päästnud.
Tellijale
«Eesti laul 2022» – kes võidab? (3)
Meie valikud pole pärast seda ebaedu muutunud mitte ainult liiga turvaliseks, vaid ka liiga igapäevaseks ja igavaks. Kui me ei suuda valikuga riski võtta, miks peaks Euroopa selle olematu riski eest midagi – see tähendab telehääle – meile tagasi andma?
Kuid kellel siis üldse on lootust? Olen finalistid järgnevalt suvalises järjekorras ritta seadnud, võttes arvesse isiklikku maitset, oma teadmisi Eurovisioonist ja nende teadmiste põhjal tehtavat üldistust – nimetagem seda edu valemiks – ning eurofännide