AK Suletud süsteemide lõputu eneseloome

Copy
Niklas Luhmann
Niklas Luhmann Foto: Erakogu

Niklas Luhmann (1927–1998) oli 20. sajandi saksa sotsioloog, kes kujundas ühiskonna üldteooria, mida lihtsustatult nimetatakse süsteemiteooriaks. Eesti keeles avaldati tema elutööd kokku võttev suurteos, mis on teoreetilise mõtlemise ja oskussõnade kasutuse musternäide.

Luhmanni huvitab, miks on olemas iseseisvad ühiskondlikud süsteemid (majandus, teadus, õigus, meedia, poliitika, kasvatus jms), millist ülesannet need täidavad ja kuidas üksteisest erinevad. Kui Karl Popper pidas suhtlust avatud ühiskonna tunnuseks, siis Luhmannil on suhtlevate süsteemide põhitunnuseks suletus. See võimaldab Luhmanni süsteemiteooriat kasutada kogu inimteaduste vallas ja ka näiteks tehisaru loomisel. Tulevikus võiks proovida süsteemiteooria abil ühendada kvant- ja relatiivsusteooriad.

Luhmann kritiseerib ühiskonna mõiste sidumist kultuuri, keele, valitsemise ja muude sarnaste meelevaldsete üksustega. Tema arvates on ühiskonna peamine osa suhtlus, mitte inimesed. Arvutitele rajatud ja üha keerulisemaks muutuv teabeühiskond moodustab üleilmse keskmeta suhtlusvõrgu. Luhmann rajas inim- ülese ja maa-alaülese ühiskonna käsitluse, kus inimene pole enam ühiskonna hindamise mõõt, nagu praegusajal tavaks. Tema konstruktivistlikul ühiskonnateoorial on kaks olulist osa: teadvussüsteem ja ühiskondlik suhtlussüsteem. Neid süsteeme ühendab keel. Keel sõltub ühelt poolt teadvussüsteemist ja teiselt poolt ühiskonna suhtlussüsteemist. Mõlemad süsteemid püsivad katkematul eneseloomel.

Tagasi üles