:format(webp)/nginx/o/2022/02/14/14365501t1h5e72.jpg)
Üleeile kultuurkapitali elutööpreemia pälvinud 83-aastane kirjanik Lehte Hainsalu on aastakümnete jooksul avaldanud nii romaane, luulekogusid, lasteraamatuid kui ka esseistikat. Tema seni viimane teos – läinud aasta lõpus ilmunud luulekogu «Valuvaba» – kannab alapealkirja «Hilisluulet» ning sisaldab autori üheksanda elukümnendi hakul kirjutatud tekste.
Ajalugu armastab millegipärast eelkõige noorelt surnud loojaid, lisab nende isikumüüdile lahke käega bioloogilise ülekohtu paatost. Ent kui elada piisavalt vanaks, pikalt üle oma põlvkonnakaaslaste, on oht vajuda kultuuripildist välja, saada autorina elavalt maetud. Lehte Hainsaluga pole õnneks juhtunud ei üks ega teine. Kirjandusajaloolise faktina (või koguni iselaadse rekordina?) võib esile tuua, et «Valuvaba» ilmus 64 aastat pärast tema 1957. aastal avaldatud debüütkogu «Sõnajala õis» ning kannab küpsuse märke nii sisus kui ka vormis.
Ühes uue kogu avaluuletustest tunnistab autor, et «Maa külgetõmbejõud suureneb iga päevaga» (lk 12). See on ilus ja valus kujund, mida võib võtta nii eufemismina elusügise hakul sammudesse, mõtetesse ja tunnetesse kuhjuvale raskusele kui ka poeetilise vastena kasvavale soovimatusele siit planeedilt elu tõmbetuule järjekordse kapriisse puhangu tõttu kaduvikku lennelda.
Suure Niitja pikk vari langeb üle paljude Hainsalu uue kogu värsside, ka pealkiri «Valuvaba» osutaks justkui sellele ajatule ja ruumitule paigale/seisundile, kus pole enam vaevu. Surm kui totaalse toimega valuvaigisti, kui kõikide haiguste ravi...
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)