Lauge laskumine elumäelt

Tänavu kultuurkapitali elutööpreemia pälvinud kirjanik Lehte Hainsalu 2018. aastal. Foto: Sille Annuk

Üleeile kultuurkapitali elutööpreemia pälvinud ­83-aastane kirjanik Lehte Hainsalu on aasta­kümnete jooksul avaldanud nii romaane, luulekogusid, lasteraamatuid kui ka esseistikat. Tema seni viimane teos – läinud aasta lõpus ilmunud luulekogu «Valu­vaba» – kannab alapealkirja «Hilisluulet» ning sisaldab autori üheksanda elukümnendi hakul kirjutatud tekste.

Ajalugu armastab millegipärast eelkõige noorelt surnud loojaid, lisab nende isikumüüdile lahke käega bioloogilise ülekohtu paatost. Ent kui elada piisavalt vanaks, pikalt üle oma põlvkonnakaaslaste, on oht vajuda kultuuripildist välja, saada autorina elavalt maetud. Lehte Hainsaluga pole õnneks juhtunud ei üks ega teine. Kirjandusajaloolise faktina (või koguni ­iselaadse rekordina?) võib esile tuua, et «Valuvaba» ilmus 64 aastat pärast tema 1957. aastal avaldatud debüütkogu «Sõnajala õis» ning kannab küpsuse märke nii sisus kui ka vormis.

Ühes uue kogu avaluuletustest tunnistab autor, et «Maa külgetõmbejõud suureneb iga päevaga» (lk 12). See on ilus ja valus kujund, mida võib võtta nii eufemismina elusügise hakul ­sammudesse, mõtetesse ja tunnetesse kuhjuvale raskusele kui ka poeetilise vastena kasvavale soovimatusele siit planeedilt elu tõmbetuule järjekordse kapriisse puhangu tõttu kaduvikku lennelda.

Suure Niitja pikk vari langeb üle paljude Hainsalu uue kogu värsside, ka pealkiri «Valuvaba» osutaks justkui sellele ajatule ja ruumitule paigale/seisundile, kus pole enam vaevu. Surm kui totaalse toimega valuvaigisti, kui kõikide haiguste ravi...

Hainsalu tõestab, et kõrge iga on teinud tema pilgu ­ühtaegu nii helgeks kui ka selgeks, elu suur saladus näitab end ­vilksamisi teatud sündmuste mustrilises kordumises, mis jooksevad läbi põlvkondade nagu spiraali mööda: «Vananevate laste suust / kaiguvad sulle vastu sinu enda õpetussõnad / nagu kaja õhtusse vajuvatelt mägedelt» (lk 13). «Ronida mäkke, / et laskuma hakata, / see ongi elu» (lk 23), kirjutab ta.