T, 27.09.2022

«Kunsti vaadates muutub tuju halvaks... tihtipeale»

Sveta Grigorjeva
, luuletaja ja koreograaf
«Kunsti vaadates muutub tuju halvaks... tihtipeale»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Tiit Pääsuke – detail teosest «Piison ja pintslid ehk maalikunst sureb jälle».
Tiit Pääsuke – detail teosest «Piison ja pintslid ehk maalikunst sureb jälle». Foto: Konstantin Sednev
  • Püütakse näida end poliitiliselt ärksamana, kui tegelikult ollakse
  • «Haiguste ravi. Kontrollitud» on pisendav ja lihtsakoeline
  • Kunst ja selle tegemine on privileeg

See, et värskelt Telliskivvi kolinud Vaal Galerii uus näitus «Haiguste ravi. Kontrollitud» räägib vaimse tervise teemadel, on pehmelt öeldes eksitav. Pigem räägib see suuresti ikkagi kunstnike loomisprotsessi vaevadest ja valudest.

Kunstnikega peetud vestlusedki, näituse jaoks spetsiaalselt tehtud videointervjuud, mis on Youtube’is kõigile kuulamiseks kenasti üleval, keskenduvadki pigem loomisega seotud küsimustele vastamisele. Halba tuju on meist küllap kõik kogenud, ärevust ja stressi samuti (pandeemiast johtuvas kriisis vast eriti), aga miks peaks seda näitust just vaimse tervise teemadel rääkivana pakendama, jääb mulle suuresti siiski arusaamatuks.

«Haiguste ravi. Kontrollitud»

6. veebruarini Vaal Galeriis

Kunstnikud: Alice Kask, Kaupo Kikkas, Laurentsius, Maarit ­Murka, Per William Petersen, Sirje Petersen, Tiit Pääsuke, Kadri Toom, Jaan Toomik, Alar Tuul

Kuraator Katri-Evelin Kalaus, ­kliiniline psühholoog, psühho­terapeut, Psühhiaatria ja ­Psühhoteraapia Keskus Sensus

Loojate loomisvaludest ja -vaevadest rääkimine on loomulikult tervitatav. See, et kunsti saab luua peamiselt emotsionaalselt raskes seisus, on loodetavasti kas juba või väga varsti ajaloo prügikasti lendav mage-müüt, üldiselt muide (mees)geniaalsusega kaasav käiv sedastus, aga vaimse tervise temaatikaga külgneb see siiski vaid teatud nurka pidi.

Per William Petersen – «Seeking Soul/Otsiv hing».
Per William Petersen – «Seeking Soul/Otsiv hing». Foto: Konstantin Sednev

Vaimne tervis pole vaid halb tuju, hootine ärevus ja «loomejõuetus». Samuti julgeksin tugevalt kahelda näitust tutvustavas tekstis lendu lastud mõttel, et «Ülemäärane muretsemine on moes». Ei, moes on NFT, krüpto, Onlyfans ja Andrei Zevakin – vaimne tervis aga on miski, mille kohta ma «mood» teps mitte ei tihkaks ega soovitaks kasutada.

Pisendav ja lihtsakoeline

Mis on depressioon, miks end lõigutakse, miks noored end Eestis nii massiivselt tapavad, miks on mehed suitsiidsemad, igasugused farmakoloogilised küsimused, depressiooni kui individuaalse ja/või ühiskondliku nähtuse ning kui struktuurse probleemi käsitlemine – kõik see, mis peaks justkui vaimsest tervisest rääkiva näitusega kaasnema, on siit kahjuks puudu.

Mis kurvemgi, näib, et tegu on pigem nn performatiivset woke’ismi eviva nähtuse kui vaimsest tervisest kõneleva näitusega. Mida see tähendab? Seda, et teatud «kuuma» teemat kasutatakse ära, näitamaks end poliitiliselt ärksamana ja/või murelikumana, kui seda tegelikult ollakse.

Kõik see, mis peaks justkui vaimsest tervisest rääkiva näitusega kaasnema, on siit kahjuks puudu.

Vaimse tervise teemadel rääkimine on ühiskonnas hoogustunud ning see on vaid hea, kuid vabandust väga – inimesele, kes on põdenud oma elus depressiooni või pidanud nägema kõrvalt, kuidas mõni lähedane selle või mõne teise raske vaimse häire all on pidanud kannatama ning selle tagajärjel endale ka käe külge pannud, jätab see näitus äärmiselt lihtsakoelise ja tõsiseid haigusi pisendava mulje.

Vaal Galerii. Näitus «Haiguste ravi. Kontrollitud». Näitusevaade.
Vaal Galerii. Näitus «Haiguste ravi. Kontrollitud». Näitusevaade. Foto: Konstantin Sednev

Teoseid, pilte ja maale seinal suurelt saatvad laused/soovitused/loosungid stiilis «Kulge kerguses», «Pane hullu...», «Kui idee on lödi, siis mõtlen selle heaks», «Kunsti vaadates muutub tuju üsna halvaks... tihtipeale», «Hullumaja – see on natüürmort» tunduvad tõsist teemat arvestades äärmiselt kohatud ning viitavad haigustele suurenisti kui millelegi, mis ületatav vaid inimese enda najal tehtava mõtlemise muutmisena. Vastutus oma vaimse tervise heaolu eest veeretatakse sedasi vaid inimese enese õlgadele.

Sirje Petersen – «Otherwise/Teisiti» (2021).
Sirje Petersen – «Otherwise/Teisiti» (2021). Foto: Konstantin Sednev

See, et pea igal teosel on lausa «saatev» tekst – kohati isegi et illustreeriv loosung –, muudab kunsti kui sellise sel näitusel valdavalt teisejärguliseks ning tõmbab mitmetähenduslike – mitmeti tõlgendatavate teoste tähenduse äärmiselt kitsaks ja jäigaks. On üpris tõenäoline, et inimene tuleb Vaal Galeriist välja just pigem nende lausete kui teoste vaatamisel/kogemisel tekkinud seoste ja mõtetega.

Kunst on privileeg

Sellest on äärmiselt kahju ning see on vast kivi pigem kuraatori kui kunstnike kapsaaeda! Üldiselt soovitangi pigem kuulata Youtube’is kunstnikega tehtud vestlusi, kuigi ka siinkohal tahaks üle korrata: kunsti (nagu kõike muud siin maailmas) teha on vahel raske ja nõme, aga see ei kahanda seda, et kunst ja selle tegemine on kogu oma prekaarsuse (millest samuti tegelikult näitusel ei räägita) ja muude negatiivsete kõrvalnähtude kiuste ikkagi privileeg.

PS! Vaatasin, et galerii avamist saatis ka näitustele kohane veinijoomine. See võib mõjuda juba tüütu tähenärimisena, aga siiski. Arvesse võttes, et alkohol on tugev depressant ja eesti inimeste suhe sellega äärmiselt problemaatiline, kas poleks olnud teemale kohasem ja isegi nutikam võtta endale sponsoriks hoopis mõne kohaliku mahla- või – kui tahta juba aktuaalne olla – smuutitegija?

Per William Petersen – «Stars have Sharp Edges».
Per William Petersen – «Stars have Sharp Edges». Foto: Konstantin Sednev
Märksõnad
Tagasi üles