INTERVJUU ⟩ Aro Velmet: tundub, et me oleme valmis ohverdama inimelusid, et hoida kokku natuke raha

Aro Velmet tõdeb, et karantiinireegleid ja vaktsiine puudutavate otsuste tegemisel peaksid alati osalema nii teadlased kui ka poliitikud; probleem tekib siis, kui poliitikud hakkavad valima endale sobivat teadust. Foto: Remo Tõnismäe

Noor eesti teadlane, Lõuna-California ülikooli ajalooõppejõud Aro Velmet (33) on ilmselt üks väheseid inimesi väljaspool viroloogide ja farmakoloogide kitsast siseringi, kes tegeles viiruste ja vaktsiinide temaatikaga aktiivselt juba eelmisel kümnendil, mitu aastat enne koroonapandeemia puhkemist. Ja seda mitte praktiliselt, vaid teoreetiliselt: 2017. aastal kaitses ta New Yorgi Ülikoolis doktoritöö «Pasteuri impeerium. Epideemiad, vaktsiinid ja poliitika Prantsuse asumaades». Tööl põhinev raamat ilmus inglise keeles Oxfordi Ülikooli kirjastuses 2020. aastal. Mullu jõudis uurimus Anti Saare tõlkes ka eesti keelde.

Teos keskendub nüüdisaegse mikrobioloogia sünnipaiga – 19. sajandi lõpu Prantsuse impeeriumi – näitel mitmele praeguses maailmas aktuaalsele küsimusele. Kuidas mõjutavad nakkushaigused poliitikat? Miks tekitab vaktsineerimine ühiskonnas konflikte? Missuguseid viise epideemiate peatamiseks on eri aegadel kasutatud?

Teie doktoritööl põhinev monograafia ilmus mullu Tallinna Ülikooli kirjastuse kaudu ka eesti keeles. Kellel soovitate seda lugeda? Kas meil on epideemiate, vaktsiinide ja poliitika (koostoime) kohta midagi õppida minevikust, mida olete uurinud 19. sajandi Prantsuse asumaade näitel?

Ma arvan, et see raamat võiks olla huvitav igaühele, kes on natuke tuttav humanitaarteadustega ja kes tahab mõista, miks ka praegune pandeemia on ühiskonna nii liimist lahti löönud. Miks tekitavad vaktsiinid ja muud rahvatervisemeetmed nii palju paksu verd? Eks need põhjused on sarnased igal ajastul.

Elu ja töö on viinud teid Los Angelesse. Millised piirangud ja meeleolud valitsevad viirusega seoses praegu USAs?

Meditsiiniajaloolane Charles Rosenberg on võrrelnud epideemiaid kolmevaatuselise draamaga: esimeses vaatuses üritatakse iga hinna eest epideemia saabumist eitada, kuniks kasvav surnukehade hulk seda lihtsalt enam ei võimalda. Teises osas mobiliseeritakse ühiskond võitluseks ja üritatakse kaosele tähendust anda. Kolmandas vaatuses jageletakse kahjude kandmise üle ja epideemia tähtsus hääbub, isegi kui haiglad on endiselt täis.

USA on küll suur riik ja igas kohas tajutakse viirust isemoodi, aga siit Los Angelesest vaadates tundub, et ollakse jõudnud kolmandasse vaatusesse. Maskid ja vaktsiinipassid on kohustuslikud, nakatumiste hulk sööstis jaanuaris ennenägematutesse kõrgustesse, aga samas on võimud pidevalt rõhutanud, et ühiskonna sulgemist enam ei planeerita. Ka inimesed mõtlevad rohkem ettevaatusabinõude, näiteks kiirtestimise peale, selle asemel et ennast ühiskonnast isoleerida.

Samas hakkab üha rohkem selguma, millised on epideemia pikaajalised tagajärjed: haiglapersonal lahkub läbipõlemise tõttu töölt, tarneahelad ei tööta, koduõppel olnud õpilased on stressis.

Minul, rumalal ja kartlikul inimesel, on olnud algusest peale hirm, et viirusega võitlemise sünnitatud kahju on suurem viiruse enese sünnitatud kahjust...

Sõltub, kellest me räägime. Kasud ja kahjud ei ole ühiskonnas kunagi võrdselt jaotatud. Ka 2020. aasta lockdown’ide ajal said näiteks ajakirjanikud ja õppejõud kodukontoris töötada, aga see kõik toimis vaid seetõttu, et terve armee kullereid ja laotöötajaid vedas ennast iga päev viiruse keskele, et valgekraedele toitu ja tarbeesemeid tuua.

Üldiselt tundub, et me oleme valmis ohverdama üsna suurt hulka inimelusid, selleks et hoida kokku natukene keskklassi raha või võita poliitilist kapitali. On arvutatud, et kogu maailma vaktsineerimine läheks maksma veidi rohkem kui Pentagoni aastased kulutused ventilatsioonile – ometi ei ole USA ega EL sellesse korralikult investeerinud. Nüüd võime küsida, kas see oli hea kokkuhoiukoht, kui maksame selle eest omikrontüve põhjustatud kahjudega, muu maailma seisukorrast rääkimata.