Reetmise hingeline anatoomia

Mart Kivastik mullu oktoobris oma romaani «Sure, poisu!» esitlusel. Foto: Anastasia Semjonova

Kuidas žanreerida Mart Kivastiku viimast romaani «Sure, poisu!»? Ehk dokumentaalproosaks? Alust sellel oleks, kuna kõik tegelased on reaalsed isikud: pea- ja võtmetegelane Johannes Vares-Barbarus, tema kallis kaasa Siuts, Johannes ja Aurora Semper, Heiti Talvik, Elsbet ja Karl Parek, Elmar Tambek, Herbert Grabbi, Nigol Andresen, Johannes Lauristin, Nikolai Karotamm, Andrei Ždanov, Pjotr Izmestjev, Hilda Janson, ehk vaid paar NKVD-last kuuluvad autori fantaasia hulka, ent needki pole taevast langenud, vaid teksti jõudnud ikkagi elust, stalinlikust keskkonnast. Süžee põhineb Barbaruse elulool, ka kirjeldatud tegevusmaailm on enam-vähem tõsieluline – võluv, iseseisvusaegne Pärnu, millele vastandub Nõukogude-aegne Tallinn.

Dokumentaalteosed võivad olla üsna mitme tinglikkustasandiga, on selliseid, mis hoiavad reaalsusest kramplikult kinni, on vabamaid, neid, milles antakse voli ka fantaasiale. Määratleksin «Sure, poisu!» kindlalt viimaste sekka. Autor ei edasta meile niivõrd tuntud fakte Barbaruse biograafiast, kuivõrd Barbaruse ja teda ümbritsenud inimeste tundeid, ja eks see olegi kirjanduse ülesanne.

Otsapidi kuuluvad dokumentalistikasse ka rahva hulgas liikunud üpris pöörased kuulujutud, mis pakatasid seoses ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Varese surmaga. Nende levik on tõsiasi, nende sisu rahvalooming. Ja kui nüüd küsida, kummas oli rohkem tõtt, kas ametlikus versioonis, et surma põhjustas lühike ja raske haigus, või rahvaversioonis, et tegemist oli parteiorganite käsul NKVD poolt toime pandud tapmisega, siis kahtlemata viimases. Oligi tapmine, ainult et enesetapmine. Ametlik versioon iseloomustab jälle tõika, et toona oli peaaegu igasugune info puhas vale.

Kivastik selgitab meile, miks Barbaruse surm 56-aastasena oli igati teenitud. Lugu ise on vapustav. Ühel kaunil suveõhtul koguneb peen seltskond – need on ülalloetelus esimesed seitse isikut – tähistama Barbarusele Pärnu linna kirjandusauhinna andmist, seda tehakse Barbaruse luksuselamises rohke šampanja ja muu hiilgusega, ning tulemus – kõigile neile põhjustab nõukogude võim ränki kannatusi.