:format(webp)/nginx/o/2022/02/18/14372126t1h0441.jpg)
Algupärane klassikaline teekonnafilm «Jan Uuspõld läheb Tartusse» mõjub uhke üldistusena ajast ja asjadest, mida enam ei ole. Toob meelde naljad, mida enam ei julgeta teha, ja ägedad inimesed, kes tänaseks lahkunud. See on ood (pealtnäha) muretule kulgemisele. Ehmatav pronksiöö ja laastav majanduskriis saabusid kohale natuke hiljem. Euro, nutitelefonid ja need, kelle üle toona mõnuga nalja tehti, võtsid võimu veel hiljem. Kas pole nii, et sellise vungiga filmi, nagu siis tehtud sai, tänapäeval teha ei saaks?