Algupärane klassikaline teekonnafilm «Jan Uuspõld läheb Tartusse» mõjub uhke üldistusena ajast ja asjadest, mida enam ei ole. Toob meelde naljad, mida enam ei julgeta teha, ja ägedad inimesed, kes tänaseks lahkunud. See on ood (pealtnäha) muretule kulgemisele. Ehmatav pronksiöö ja laastav majanduskriis saabusid kohale natuke hiljem. Euro, nutitelefonid ja need, kelle üle toona mõnuga nalja tehti, võtsid võimu veel hiljem. Kas pole nii, et sellise vungiga filmi, nagu siis tehtud sai, tänapäeval teha ei saaks?
Tellijale
KULTUURIS KUUM ⟩ Viisteist aastat tagasi, kui Uuspõld läks Tartusse ja elu paistis helgem (2)
«Minuga on see lugu, et mälestusteraamatu peab vist keegi teine kirjutama – mu mälu on väga lühiajaline,» teatab kergelt ette vabandades üks filmi stsenariste ja režissööre Rain Tolk, kui 15 aasta taguse filmiteo jutuks võtame. Tegelikult mäletab ta küll, ja räägib kui kulda. Nagu ka kolleeg Andres Maimik.