AK ⟩ Kuidas Koguva mees eesti kirjandust tüüris

Kirjanik Juhan Smuul Foto: Vitali Gorbunov / Saaremaa muuseum

«Jaanuaris 1961 toimus ENKL-is kriitika arutlus, mis kestis kolm päeva ja kus kirjanikud südame pealt kõik välja puistasid, mis neile sinna kogunenud. Muuseas ka muidugi mürki ja vimma üksteise vastu. Hint on oma tähtsuses sama kindel kui Smuul ja kaks suurt meest ei mahu kõrvuti olema. Noh, siis olid ka purelnud. Kolmas suur mees, kes ka Smuuli kõrvale ei mahu, on Rannet, aga see sõna ei võtnud.» Nii kirjutas oma päevaraamatus kirjamees Johannes Semper. Kõnealusel ajal oli Juhan Smuul juba ENSV Kirjanike Liidu esimees ehk kõrgeim kirjanduslikus hierarhias. Tema tee sinna oli ehk ositi ootamatu, kuid kindlasti mitte kergete killast.

Eestis pole just palju kirjanike, kelle sünnikodust on tehtud muuseum. Muhumaal Koguva külas asuv Smuulide Tooma talu on neist üks tuntumaid. Üldtuntud on ka 1532. aastal ordumeister Wolter von Plettenbergi poolt talupoeg Hanskenile antud vabadusekiri. Vabatalupoeg Hansken oli Smuulide kauge esiisa. Muide, kõnealune vabastuskiri on kenasti Kuressaares muuseumi kogudes tallel.

Ilmselgelt oli vabastuskirjal Smuulide eneseuhkusele määratu mõju ja küllap jätkus sellest midagi ka Juhan Smuulile. Kuigi jah, selleks ajaks, kui 11-lapselisse perre sündis poeg Juhan, peale eneseuhkuse enam suurt järel ei olnudki, pere oli suuresti vaesunud ning võlgades. Smuul ise on värssides konstateerinud: «Mina pärisin talu ja maa, selle maa… / ja kuussada krooni võlgu.»

See talupärija staatus ja võlg saatis teda kogu elu. Kogu tema loomingust kumab läbi tema sünnikoht. Kõik, mis ta tegi, oli kodukohale omalaadne tõestus oma eksistentsist, tõestus, et ta on oma kuulsusrikka suguvõsa vääriline isegi siis, kui ei ole põllumees. Muuseas, põllumeheks püüdis ta ikkagi saada, asudes 1930. aastate lõpus õppima Jäneda põllutöökooli. Seal haigestus ta peatselt ning pidi õpingud katkestama.

Ja siis algas sõda. Juhan Smuul kuulus nende õnnetute Saaremaa-Muhumaa poiste hulka, kes pidid alluma 1941. aasta sundmobilisatsioonile. Paljud neist noormeestest lõpetasid oma tee Siberis tööpataljonis nälja ja haiguste tõttu. Ka Smuul haigestus, ent kuidagi õnnestus tal Eesti laskurkorpuse moodustamiseni välja vedada. Lahingusse ta siiski ei jõudnud, enne arvati ta tervise tõttu tagalatööle. 1943. aastal ilmus ajalehes üks Juhan Smuuli esimesi ja olulisemaid luuletusi «Mu noorim õde», läbinisti lüüriline ja nostalgiliselt kaunis. Ja just sellest luuletusest sai alguse Smuuli tegelik kirjanikutee.