AK ⟩ Inimene ja öö – Juhan Smuul 100!

Juhan Smuuli monument . 1990/2006. Pronks. Muhu. Foto: Kristjan Lust

Täna tähistame sajandi möödumist kirjaniku, publitsisti, dramaatiku, võrratu pajataja, aga ennekõike läbivalt tundliku luuletaja hingega Juhan Smuuli sünnist. Mees ise, kelle kohta korduvalt on kasutatud selliseid epiteete nagu «helde loodusand», «intuitiivse ürganne», «kirjanik jumala armust», ei jõudnud elada aga oma juubelinigi. Surmaöö neelas ta viiekümnenda eluaasta algul 13. aprillil 1971.

Essee pealkirjaks tõstetud eepiliselt mõjuv sõnapaar (vrd Stendhali «Punane ja must», Tolstoi «Sõda ja rahu», Dostojevski «Kuritöö ja karistus», Tammsaare «Tõde ja õigus», Sirge «Maa ja rahvas») oli Smuulil mõeldud pealistama esimest mastaapset, inimese ja öö vastasseisu selle eri avaldustes kujutavat-mõtisklevat romaani.

Poolteist aastat enne surma, detsembris 1969 kirjutatud «Autobiograafia» lõpulõigus pihib Smuul: «Mind jälitavad juba üle aasta hallid, halastamatud silmad, külma mere, ilmselt Põhja-Jäämere silmad. Laevad kutsuvad tagasi. Arvatavasti olen järgmisel navigatsioonihooajal kaugel Põhjas. Tahaksin sealt kaasa tuua oma esimese romaani.»

Uut hooaega ei järgnenud, Põhjaks sai Metsakalmistu hauapõhi. Romaanist endast annab märku 27. märtsil 1971, mõned nädalad enne lahkumist kirjutatud vaevalt leheküljepikkune sissejuhatav tekst.

Aasta hiljem, 1972. aasta veebruarinumbris ilmub ajakirjas Looming Ülo Tuuliku (kirjanikest kaksikvendadele Ülo ja Jüri Tuulikule oli Juhan Smuul tädipoeg) essee samasuguse pealkirjaga «Inimene ja öö». Selles avatakse Tuulikute Suure Sugulase – nagu vennaksed teda hellitav-austavalt kutsuvad – kavandatud romaani tagamaid. Ülo Tuuliku sõnul pidi sellest saama ülimalt siiras raamat, mille aineks üksnes oma silmaga nähtu ja isiklikult läbielatu. Esiplaanile seejuures oleks tulnud elu murepool ning elu ja surma, olemise ja mitteolemise dilemmad.

Sündimata romaani sissejuhatuse sirgjoonelised väitedki lasevad aimata, et kirjaniku suurelt jaolt kodukandist, aga ka lugematutest kohtumistest kogutud ja kirjakuju saanud huumor ning eneseiroonia oli kaitsemask sisemisele ebakindlusele ja vastuhakk masendusele. Smuulilt loeme: «Inimesed, kes mõtlevad, et humoristidel puudub üldse süngusetaju, eksivad kõige rängemini. Humoristid on tegelikult kõige süngemad inimesed ja huumor kui žanr kirjanduses kõige raskem. Kogu aeg suudab naerda vaid idioot.»