/nginx/o/2017/10/21/7237937t1hed2c.jpg)
/nginx/o/2022/01/24/14325918t1hbf95.jpg)
- Enese identifitseerimine viikingitega vähemasti võrdsete sõdalastena on tähtis
- Tõlke põhjalik saatesõna annab ammendava ülevaate Ragnar Karuspüksi isikust
- Rohkem või vähem terviklikult säilinud Islandi saagasid on olemas sadakond
Viikingid on popid. On olnud mitu sajandit. 19. sajandi Põhja-Ameerikas said viikingid ääretult populaarseks maa Põhja-Euroopa juurtega esimeste avastajatena, sobides anglosaksi ja skandinaavia taustaga ameeriklaste enesetundele Kolumbusest tunduvalt paremini. Tol ajal olid maailma kuulsaimad viikingid kindlasti Gröönimaa avastaja Erik Punane ja tema poeg Leif Eriksson, kes jõudis esimesena Põhja-Ameerika idarannikule, kohtadesse nagu Helluland, Markland ja Vínland.
:format(webp)/nginx/o/2022/02/20/14377776t1h398f.jpg)
«Ragnari saagad»
Muinaspõhja keelest tõlkinud Askur Alas
Värsid tõlkinud Juku-Kalle Raid ja Askur Alas
Ema & Isa, 2021
176 lk
Vínlandi ehk Viinapuude maa asukoht on neist tänaseni kõige segasem, aga viikingite avastuse olulisust tõestab see, millise sagedusega hakati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel USA idarannikult, Suure Järvistu piirkonnast jm leidma kõikvõimalikke viikingite asustusele viitavaid arheoloogilisi leide, mis osutusid lõviosas võltsinguiks. Oma minapildi seostamine viikingitega oli ameeriklastele nõnda tähtis. Sellest võib lugeda Kurt Welkeri raamatust «Unustatud kontinent. Normannide avastusreisid Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse» (e k 1978, tõlkinud Ants Viires).
Eestlastega pole lood teistsugused. Juba esimesi Eesti ajaloole keskenduvaid kirjanikke Andres Saal avaldas 1893. aastal viikingiaega kujutava jutustuse «Dan ja Singa». Kunstiliselt kõrgemale tasemele küündisid 1935–1936 ilmunud romaaniga «Urmas ja Merike» Karl August Hindrey ja 1936. aastal ilmunud «Läänemere isandatega» August Mälk – seal võitsid meie esivanemad Rootsi viikingeid ja hävitasid nende pealinna Sigtuna. Ning unustada ei tasu ka 1936. aastal lehesabas ilmunud noore Karl Ristikivi alternatiivajaloolist seiklusromaani «Viikingite jälgedes», milles eestlased teevad enne muistset vabadusvõitlust kaasa retke Põhja-Ameerika idarannikule, kus üks Eesti vanem saab kohaliku indiaani hõimu pealikuks.
Enese identifitseerimine viikingitega vähemasti võrdsete sõdalaste ja meresõitjana on tähtis. Nii et kui 2008. ja 2010. aastal leiti Saaremaalt Salmest kahe viikingilaeva matused, pani see esimese asjana kohe liikuma mõtte, et meie esivanemad võitsid juba 750. aasta paiku viikingeid! Nagu meie arheoloogid mõne kuu eest valminud dokumentaaldraamas «Salme viikingid» selgitavad, ei pruukinud need matused küll üldse sedasorti konfliktile viidata.
Enese identifitseerimine viikingitega vähemasti võrdsete sõdalaste ja meresõitjana on olnud tähtis nii ameeriklastele kui eestlastele.
Viikingiteema populaarsusest annab tunnistust ka see uhkus, millega loeme uudiseid sellest, kuidas meie oma näitlejad Pääru Oja ja Henessi Schmidt teevad kaasa Michael Hirsti populaarse telesarja «Viikingid» (kuus hooaega, 2013–2020) jätkusarjas «Viikingid: Valhalla», mis esilinastub aasta pärast Netflixi voogedastuses.
«Viikingitega» seotud suurim probleem, mida ajastut pealiskaudsemalt tundev ajaloosõber ei taju, on see, et seriaali on ühe tegelaspõlvkonna eluikka ära mahutatud sündmusi ligi 150 aasta pikkusest pärisajaloo perioodist. Samad tegelased rüüstavad sarja alguses Inglismaal rannikul Lindisfarne’i kloostrit (793), ründavad Pariisi (845) ning asutavad seriaali lõpupoole Normandia hertsogkonna (911). Ilmselt ei võtaks kodumaine telepublik tõsiselt ajaloolist seriaali, kus Sakala vanem Lembitu võitleb nii Madisepäeva lahingus (1217) kui ka Jüriöö ülestõusul (1343).
/nginx/o/2022/02/20/14377777t1he4b1.jpg)
Igatahes pole üllatav «Viikingitest» tuntud ja tänu sellele sarjale 21. sajandi kuulsaimaks viikingiks tõusnud Ragnar Karuspüksi ehk Ragnarr Loðbróki elust rääkivate saagatekstide ilmumine eesti keeles ühes kenas köites. Saaga proosatekstid tõlkinud Askur Alas ja teda skaldiluule tõlgetega toetanud Juku-Kalle Raid jätkavad selle raamatuga eestikeelset saagatõlgete traditsiooni, kus Rein Sepa Põhjala ja germaani muinaseeposte tõlgete kõrval on peamiselt ette näidata Arvo Alase ja Mart Kuldkepi saagatõlkeid, viimasest 40 aastast kokku kümmekond.
Rohkem või vähem terviklikult säilinud Islandi saagasid on üldse olemas saja ringis. Eestlaste saagatruudust kinnitab ka tõik, et neid seni tehtud saagatõlkeid (1982, 2001, 2003 3 tk, 2009, 2011 3 tk, 2013 2 tk) antikvariaatidest enamasti ei leia.
13. ja 14. sajandil kirja pandud Islandi saagasid on väga mitmest žanrist ning ka eesti keelde on tõlgitud eri tüüpi tekste (muinasajasaagad, kuningasaagad, islandlaste saagad). Kui kadunud Arvo Alas tõlkis peamiselt nn isandlaste saagasid ehk kõige hilisemaid ja realistlikumaid lugusid tavaliste islandlaste seiklustest, siis Mart Kuldkepp on peamiselt tõlkinud just kõige vanemat pärimust ja legende ning mütoloogiat sisaldavaid muinasaja saagasid. Nüüd ilmunud Ragnari saagasid loetakse pigem viimaste hulka kuuluvaks.
Varasemaist eestikeelseist saagatõlgetest eristab käesolevat ehk kõige põhjalikum saatesõna (34 lk), kus tõlkija Askur Alas annab lisaks saaga enda sünni- ja taustaloole ka ammendava ülevaate Ragnar Karuspüksi isikust, kes tänaseks eksisteerib ju juba lausa kolme eri kangelane: ajalookroonikaist, saagadest kui omaaegsest meelelahutuskirjandusest ja moodsast popkultuurist tuntud viikingipealik. Ning Ragnari isiku ajaloolisust pole paraku võimalik kindlaks teha sellest hoolimata, et temast või temaga väga sarnase nimega ja sarnase saatusega tegelastest nii palju infokilde säilinud on.
Eesti keelde jõudis Ragnari lugu esimest korda käesoleva raamatu toimetaja Anu Saluääre tõlgitud katkendites kuulsa taani krooniku Saxo Grammaticuse teosest «Taanlaste vägiteod» (2000).
Ragnari ajastut käsitleb kerges fantaasiakirjanduse võtmes Nancy Farmeri «Trollide meri» (eesti keeles 2010, tõlkinud Henri Paves), mille tegelaste seas figureerib ka üks kõnealuse raamatu kangelasi, Ragnari poeg Ivar Selgrootu, kelle hüüdnime küll Alas on tõlkinud täpsemalt: Konditu.
Käesolevat väljaannet tuleb lisaks hoolikalt tehtud tõlkele kiita veel kommentaaride ja märkuste paigutamise eest jooksvalt joonealuseks, mitte teksti lõppu, kus neid oleks väga tüütu jälgida. Raamatus leiduv «Euroopa kaart Ragnari tegutsemisajal 9. sajandil» on kummaline seepoolest, et sealne Ida-Frangi riik on kahtlaselt tänapäeva Saksamaa piirides, nagu ka Lääne-Frangi riigi piirid on tänapäeva Prantsusmaa omad. Ja ka kõik ülejäänud kaardil leiduvad riigipiirid on kelmikalt 2021. aasta omad, aga see on tegelikult pisiasi.
Eestlaste saagatruudust kinnitab tõik, et seni tehtud saagatõlkeid antikvariaatidest enamasti ei leia.
Kõrgkeskajal, enne nende kirjapanekut olid Islandi saagad suulise meelelahutuse vorm. Tänapäevalgi on viikingite seiklusi palju käsitletud ajaloolise romaani vormis ja ulmekirjanduseski. Esimestest peaks kindlasti soovitama Kaari Utrio telliseid «Vasklind» (eesti keeles 1994, tõlkinud Andres Lepp) ja «Tuulepistrik» (eesti keeles 2017, tõlkinud Loone Ots) ning Rune Pär Olofssoni teost «Emma, kaks korda kuninganna» (eesti keeles 1998, tõlkinud Vladimir Beekman), mis kujutavad viikingiaja Euroopa viimast sajandit, mil tegutsesid Knud Suur, William Vallutaja, Jaroslav Tark, Robert Guiscard, Harald Hardrada jt legendaarsed viikingid-normannid.
Ulmes on Põhjala-sõbralikumad autorid ka eesti keelde tõlgitud žanri taani seostega suurmeistrid Poul Anderson («Murtud mõõk», «Jumalate sõda», «Hrolf Kraki saaga» jmt) ja Harry Harrison (alternatiivajalooline «Vasara ja risti triloogia», mis algab Ragnari maabumisega Northumbria rannal 865), kellelt siinkohal soovitaksin hoopis hoogsat ajarännulugu «Ajamasina saaga», milles tänapäeva Hollywoodi filmimees Barney Hendrickson rändab ajas tuhat aastat tagasi viikingitest filmi tegema ning leiab end eneselegi ootamatult seal ühe ajaloolise Vínlandi-avastaja Bjarni Herjólfssoni rollis, keda, nagu välja tuleb, algupäraselt tolles ajas ei eksisteerinudki.
Kas ja kui palju algupärased saagad tänapäeval lugejale meelelahutust pakuvad või on selle rolli üle võtnud moodsad sünkmornid ulmesugemetega telesarjad, jäägu raamatusõprade otsustada. Nagu öeldud, on seni Islandi saagad meil kõik lettidelt ära ostetud.