ARVUSTUS ⟩ Viikingid: mida me neist nüüd rohkem teada saame

Netflixi sari «Vikings: Valhalla» Foto: Netflix

Viikingid on popid. On olnud mitu sajandit. 19. sajandi Põhja-Ameerikas said viikingid ääretult populaarseks maa Põhja-Euroopa juurtega esimeste avastajatena, sobides anglosaksi ja skandinaavia taustaga ameeriklaste enesetundele Kolumbusest tunduvalt paremini. Tol ajal olid maailma kuulsaimad viikingid kindlasti Gröönimaa avastaja Erik Punane ja tema poeg Leif Eriksson, kes jõudis esimesena Põhja-Ameerika idarannikule, kohtadesse nagu Helluland, Markland ja Vínland.

Vínlandi ehk Viinapuude maa asukoht on neist tänaseni kõige segasem, aga viikingite avastuse olulisust tõestab see, millise sagedusega hakati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel USA idarannikult, Suure Järvistu piirkonnast jm leidma kõikvõimalikke viikingite asustusele viitavaid arheoloogilisi leide, mis osutusid lõviosas võltsinguiks. Oma minapildi seostamine viikingitega oli ameeriklastele nõnda tähtis. Sellest võib lugeda Kurt Welkeri raamatust «Unustatud kontinent. Normannide avastusreisid Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse» (e k 1978, tõlkinud Ants Viires).

Eestlastega pole lood teistsugused. Juba esimesi Eesti ajaloole keskenduvaid kirjanikke Andres Saal avaldas 1893. aastal viikingiaega kujutava jutustuse «Dan ja Singa». Kunstiliselt kõrgemale tasemele küündisid 1935–1936 ilmunud romaaniga «Urmas ja Merike» Karl August Hindrey ja 1936. aastal ilmunud «Läänemere isandatega» August Mälk – seal võitsid meie esivanemad Rootsi viikingeid ja hävitasid nende pealinna Sigtuna. Ning unustada ei tasu ka 1936. aastal lehesabas ilmunud noore Karl Ristikivi alternatiivajaloolist seiklusromaani «Viikingite jälgedes», milles eestlased teevad enne muistset vabadusvõitlust kaasa retke Põhja-Ameerika idarannikule, kus üks Eesti vanem saab kohaliku indiaani hõimu pealikuks.