Teatripublik juhatatakse Järva teedevalitsuse endise maja palmisaali, mis mõjub oaasina keset pimedusse mattunud tühermaad. Saalis jagub istekohti vaid esimestele, püstiseisjates tekitab ootusärevat elevust publiku selja taha jääv eksponaatidega täidetud saal. Etendajad astuvad saali, teevad tiiru ümber publiku, lõhkumaks piire lava ja saali vahel, ning paluvad inimesel publikust pidulikult lint läbi lõigata.
Valgeid kindaid kätte tõmmates juhivad etendajad Toompere ja Tõniste tähelepanu kahele maani ulatuvale lae alla tõmmatud kardinale, millele on trükitud paidelaste «varjatud aarded». Eksponaate tutvustades juhitakse tähelepanu nii lõpetamise puhul kingitud kuivatatud lilledele, mis leidnud oma igavikulise koha medikamendipurgis, kui väikesele siilikesele, mida saab sõrme otsa pista. Publik jälgib etendajaid suure huvi ja kohatise heldimusega. Toompere ja Tõniste jälgivad publikut vaoshoitud, kuid kelmikal pilgul, hoides terve etenduse jooksul mängleva kergusega üleval pinevat õhkkonda.