«Kõik minu emast» – valus ja võimestav vaade naistele

Lena Barbara Luhse (vasakult), Piret Laurimaa, Maria Annus ja Ragne Pekarev lavastuses «Kõik minu emast» Foto: Maris Savik/Vanemuine

Kui aasta eest võttis Vanemuine repertuaari «Niskamäe naised», mis keskendub naistele põhjamaises ja traditsioonilises kontekstis, siis nüüdsest seisab selle kõrval ka lõunamaine ja modernne käsitlus naistest: Ain Mäeotsa «Kõik minu emast».

Nimelt hõlmab Pedro Almodóvari filmil põhineva teose tegelaste galerii muu hulgas oma poja kaotanud üksikema, rasedat nunna, transsoolisi prostituute, imetletud teatriprimadonnat ja tema armukest, heroiinisõltlasest näitlejannat. Kuigi eelnev loetelu võib kõlada anekdootlikult või vähemalt fantastiliselt, taotleb «Kõik minu emast» oma sisus siiski elulähedust.

Lavastaja Ain Mäeots rõhutab kõigis lavastust «Kõik minu emast» puudutavates intervjuudes, et tegu on üldinimliku looga naistest ja naiseks olemisest, armastusest ja valust. Seejuures toob ta korduvalt ka välja, et seksuaalsus või LGBT-teema ei ole sugugi lavastuse fookuses – tegelaskond põhineb lihtsalt 1990ndate Hispaania kireval ühiskonnal, kuhu kuulusid seksuaalvähemusedki. Tõepoolest, ka vaataja perspektiivist ei kuulu seksuaalsus ja sooline enesemääratlus lavastuse põhiteemade hulka.