Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus «72 päeva» on Ojasoo doktorilavastus, osa tema doktoritööst. See asjaolu võiks ärgitada ühelt poolt suuremale nõudlikkusele ja eks seetõttu saabki tavapäraselt veel pirtsumalt publikus istutud, kavalehel välja käidud tõik provotseerib käigult oponeerima.
ARVUSTUS ⟩ Reportaaž poolerootiliselt õnnetuspaigalt
Virisemiseks saab ainest kohe etenduse alguses: lavastuse esimesed kaks stseeni mõjuvad pigem bakalaureusekraadi väärilistena. Etenduse esimesed kümmekond minutit veedetakse koridoris ja kuulatakse kõrvaklappidest tulevat järjejuttu: Anu Lamp loeb katkendeid omaaegse kuulsa ajakirjaniku Nellie Bly raamatust «72 päevaga ümber maailma». Kitsukesse koridori surutud publik moodustab tihke ja nakatusohtliku massi. Olime vahetult-enne-etenduse-algust-meeleolus suundumas saali, mille uksed ei avanenudki. Aga saali poole suunatus jäi.
Naljakas on jälgida inimesi ootamatu üleminekutardumusega kohandumas. Kes otsib istekoha, kes kükitab, kes venitab end kuidagi seina või garderoobinagi toel, et asendi vahetusega kohmetust varjata. Koridoris leiab aset proloog, mis kavalehel selgitava tekstina olemas oli, mille järgi polnud otsest vajadust.
Kõrvaklappe kasutatakse märksa mõjusamalt etenduse lõpupoole, mil nad annavad publikule võimaluse valida endale meelepärane helitaust. Oletan, et proloog võiski olla paljas ajend kõrvaklappide laialijaotamiseks.
Veider avalik veetlusesüü
Saali sisenedes näeb vaataja noorte naistekehade erootilist pundart, mis liigub nagu ussipesa. Sedasorti motiivi on varem tantsulavastustes tarvitatud ja märksa mõjusamalt, näiteks tantsulavastuses «Olmeulmad 2». Etenduse kahekümnendaks minutiks on doktorant Ojasoo ja tema tiim katsetanud kahe seni Tiit Ojasoole pigem võõra meediumiga – raadioteater, tantsuteater – ja seda mitte väga veenvalt.