Telekokk, kes tegi eimillestki midagi

Lilian Kosenkranius. Foto: Meelis Lokk

Mind saadab ikka selline mälestuskilluke. Olen koos vanaemaga imelisel Peipsi põhjarannikul männimetsa peidetud suvituskompleksis. Vanaema on seal perenaine. 80ndate keskpaik. Mändide vahelt paistab järv. On sügis, suvitushooaeg on läbi, midagi teha pole. Pühapäevane päev, päevadest igavaim nii või teisiti. Vaatame vanaemaga televiisorit, värviteleviisorit, kui täpne olla, sellist, millist kodus veel pole.

Äkki ütleb vanaema mõistatuslikud sõnad: vaata kööki! Kas ta ütleb need mulle või õhku, ei mäleta. On see käsk või soovitus, jääb samuti müsteeriumiks, aga ma lähen ja vaatan kööki, sest mine sa tea. Köögis ei ole küll mitte midagi. Tõesti mitte midagi. Võimalik, et vaid köögiaken on lahti, kust puhub sisse septembrituuleke. Ma ei saa kohe aru, miks vanaema mind niimoodi ­kööki saatis, aga telekatuppa tagasi minnes jõuab kohale, et see on ju saate pealkiri. Oh mind rumalat!

Saate legendaarne avakõll on kõlanud ja ekraanile ilmunud natuke käriseva häälega Lilian Kosenkranius. Ta on šikk, ta on ikka proua. Enne telekarjääri töötas ta muide moemajas toimetajana ja ka ajakirja Siluett peatoimetajana, kõrghariduse aga oli omandanud hoopis TPIs rahanduse ja krediidi alal.

Ka tema nimi – nii ­eesnimi Lilian kui ka perekonnanimi Kosenkranius – tekitab mingi­sugust aukartust, neis ­mõlemas on midagi ebatavalist. Aga nõukogudeaegne televisioon ­tekitaski aukartust. Siis ei olnud ekraanil «omasugune», vaid ikka keegi, kes on sust pisut üle, kes teab rohkem ja kellel on ka midagi õpetada.

Saateski ei räägitud ­ainult retseptidest, vaid anti ka muud olmenõu, kuidas lauda ­katta, lina voltida, piima segada jne. Ka ­kuidas viisakalt olla ja käituda. Soola ja suhkruga pole tarvis liialdada ning vältida võiks rasvaseid roogasid, armastas tele­kokk ikka soovitada. Ja ega ta otseselt telekokk olnudki, süüa tegid saates ikka eelkõige külalised.

Tänu saatele sai ta indiaanlasliku hüüdnime See, Kes Eimillestki Oskab Midagi Teha. Väärt oskus. Kui niimoodi mõelda, siis minugi ­sattumine tõepoolest tühja kööki oli ju kuidagi kohane, äkki isegi sümboolne.

Tänapäeval on kokkamine üks tähtsamaid elustiiliaksessuaare. Käiakse reisidel, proovitakse asju, püütakse neid ka ise järele teha. Kodudes on ­tuhat potti-panni ja tuhat ­maitseainet, internetist saab neid ­juurdegi tellida. Ahjude temperatuuridega on võimalik teha imesid. ­Kelle menüü on üksluine, satub põlu alla kui igav inimene. Temal ei ole enam seltskonnas ­õiget kohta.

Lilian Kosenkranius tegi oma saadet ajal, mil toidukultuur oli muidugi sootuks teistsugune. Ja mitte ainult Nõukogudemaal, vaid ka mujal maailmas. Vaesem ja lihtsam, mis muidugi paljudes tekitab praegusel ajal ka nostalgiat. Valikute puudumises on ju midagi turvalist.

Nõukogudeaegsetes kokaraamatutes, nii vähe kui neid ka oli, olid pildid toitudest, mida ­keegi polnud söönud, nad ­kehastasid homse või ülehomse päeva luba­dust. Küll nad kunagi tulevad! On, mille poole püüelda! Tühi kõht on praegu kõige parem kokk!

Kosenkranius püüdis oma saatega nukravõitu reaalsuse ja selle ilusa lubaduse vahel laveerida. Tema tutvustas ainult neid retsepte, mille elluviimiseks ­vajalikud toiduained ka reaalselt kaubandusvõrgust, aiast või metsast võtta olid. Nüüd oli ­tarvis ainult fantaasiat rakendada.

Lilian Kosenkranius ­nuputas ja rakendas, aga kui olukord seda nõudis, anti muidugi ka ülevalt poolt juhtnööre. Nagu ta meenutab Ulvi Piheli raamatus «101 Eesti telesaadet»: «Kui oli väga halb suvi ja kartulid kidusid, ­andis põllumajandusminister korralduse saates rääkida, et just väikesed kartulid on kõige magusamad. Siis aga tulid suured sügisvihmad, kartulid kasvasid suureks ja läksid lõhki. Kohe saabus uus korraldus: veenda vaatajaid, et meil on ikka nii hea ­kartul, ja veel nii palju, et sööme ainult seda.»

«Vaata kööki» tuli ­ekraanile 1971, oli seal 19 aastat ja kokku tehti seda üle 700 saate. Küll oli plaan see pärast 500ndat saadet ära lõpetada, aga kuna nii palju saabus kirju sooviga, et saadet ikka jätkataks, tuldi ka ­soovidele vastu. Lilian Kosenkranius on absoluutne telelegend!