Heili Sibrits arvustab: kontsert, mida me vajasime!

Kui me sõpru pommitatakse, kas siis on õige hetk pidu pidada? Nii küsiti 104. sünnipäeva tähistava Eesti Vabariigi piduliku kontsertetenduse eel, kuid usun, et kõik, kes said ETV vahendusel Jüri Naela lavastusest osa, vastavad, silmad veekalkvel, hing härdas valus, et jah, sellistel päevadel tuleb vabadust pühitseda ja Estonia teatrisaalis ei pidutsetud, vaid just pühitseti vabadust.

Mida me tunneme, mida me tahame, kuidas ma armastame ja mida meile tähendab Eestimaa ja vabadus – need küsimused on läbi aastate pea kõikidel Eesti Vabariigi sünnipäeva kontsertidel kõlanud, kuid mitte kunagi varem pole neid küsimusi nii palju lavalt esitatud. Ja kogu me taasiseseisvuse aja pole need küsimused olnud nii teravalt valusad kui selle päeva õhtul, mil Venemaa ründas Ukrainat.

«Kas ma olen ainus, kes kardab?» küsis noor räppar säm. Enne seda on lapsed ja noored küsinud, mis värvi on armastus, kuhu Kati karu sai, miks ükski daam ei istu mu Fiati, kes öösiti mu voodi alla paneb tolmu, mis mütsi kannab Ragnar Kond, kas mu vanaemal on minevik ja minul on tulevik, kas nendest kokku saab olevik, või Andres, miks sa just selle koha ostsid.