Juri Lotman – tähendusväljade geograaf

Juri Lotman 1974. aastal Tartu Ülikooli kohvikus. Vasakul Ann Malts ja Valmar Adams. Foto: Erakogu

28. veebruaril möödub 100 aastat päevast, mil sündis Juri Lotman (1922–1993) – mees, kes valiti 1999. aastal läbiviidud küsitlusel 20. sajandi suurimaks Eesti teadlaseks.

Juri Lotman oli tähendusväljade geograaf, ta tegeles aastakümnete jooksul paljude metodoloogiliste küsimustega, mis olid kõik ühel või teisel moel seotud tähenduse tekkimise, püsimise, muutumise ja vastuvõtmise tehniliste, psühholoogiliste, kultuuriliste ning ühiskondlike eeltingimuste problemaatikaga.

Püüdes tabada kunstiteoste immanentseid struktuurireegleid ning tähendusloome objektiivseid seaduspärasusi, hellitas ta oma karjääri algusaegadel koos kolleegide ja mõttekaaslastega Tartu-Moskva koolkonnast ilmselt lootust muuta kultuurisemiootika tõsikindlaid teadmisi pakkuvaks teaduseks.

1969. aastal sõnastas ta ühes ajaleheartiklis mõned küsimused, mis talle toona teoreetilisteks mõtisklusteks kõige enam alust andsid: «Milline on informatsiooni edastamise mehhanism? Mis tagab tema edastamise usaldusväärsuse? Millistel juhtudel on põhjust temas kahelda? Ja mis õieti tähendab «mõista»?» («Inimesed ja märgid», Vikerkaar 1/2000)

Siit ilmneb, et Lotmani teoreetilisel mõtlemisel oli väga kantiaanlik vundament, tema sooviks oli tähenduse võimalikkuse transtsendentaalsete tingimuste postuleerimine. Lotmani peateos – mis jäi sellisel moel kas õnneks või kahjuks kirjutamata – võinuks vabalt kanda mõnd kõrgkantiaanlikus vaimus ja stiilis pandud pealkirja, nagu näiteks «Puhta kultuuriteadvuse kriitika» (või siis vähemalt «Prolegomena igale tekstianalüüsile, mis on võimeline esinema teadusena»).

Kultuurisemiootika pidi algse ideaali järgi olema kultuuri eneseteadvuse kõrgeim aste, iselaadne teaduste teadus. Ja eks ta omal moel ongi. Kuid oma ettevõtmise kantiaanlikult mastaapsest pretensioonist Lotman aja jooksul loobus. Seda ilmselt eelkõige seetõttu, et mõistis, kui lootusetu on allutada staatilistele teooriamudelitele objekte, mis on oma loomult dünaamilised.

Umbes alates 1980. aastate algusest – ajast, mil ta võttis kasutusele «semiosfääri» (ning hiljem ka «plahvatuse») mõiste – oli tema peamine huvi ja teoreetiline väljakutse leida vastus sellele, kuidas uurida, kirjeldada ja analüüsida korrapäratuid ning ajas pidevalt (ja sageli ennustamatult) muutuvaid süsteeme.

Lotman oli strukturalist, kuidas muidu. Ent kultuurinähtuste ja -protsesside dünaamilise iseloomu mõistmine ja tunnistamine tegi tema viljeletud teaduse millekski, mida võiks naljaga pooleks – ning mõistepaari «inimnäoline sotsialism» ajaloolisel eeskujul – nimetada inimnäoliseks strukturalismiks. Lotman tõi strukturalismi tõsiteaduslikku meetodisse ja ­mõtteviisi subjektiivse ja relatiivse mõõtme, mis seda teadusliku distsipliinina (loodusteaduslike ja täppisteaduslike ideaalide valguses) ühtepidi diskrediteerib, ent samas laiendab selle seletusvõimet ning kasutusala.

Mulle meeldivad Lotmani kõigi perioodide kirjutised, olen ­nendega taastutvumist võtnud kui personaalse humanitaarteaduste metoodika perioodilist tehnohooldust. Lotmanit lugeda on lihtne ja mõnus. Mida vanemaks ta sai, seda ­vähem oli tema kirjutistes kuiva ja tuima akademismi, ühtlasi käis ta väga ökonoomselt ringi oskussõnadega. Tema stiil kujunes aja jooksul muhedalt pajatuslikuks ning mõjub seega dialoogilisena (mis leidis ühtlasi tee ühe teose pealkirja: «Vestlusi vene kultuurist»).

Lotmani teaduslik pärand ei ole päris koherentne ja vastuoludest vaba, selle eri osad ei tõuku samadelt alustelt ega taandu samadele järeldustele. Mistap on igal lugejal ilmselt oma Lotman: omad lemmikud nii tema teemavalikute, teoste, teooriate kui ka tsitaatide hulgas. Suure pidupäeva puhul valisin Lotmani raamatutest lahtise käega kümmekond mulle aastakümnete jooksul kõige enam korda läinud ja meelde jäänud mõtet (mitu neist tema teoreetilise pärandi seisukohast suhteliselt kõrvalise tähtsusega), mida esitan järgnevas koos oma kommentaaridega.

Kuidas jääda teadlasena inimeseks?

«Kirjandus pole loodud analüüsimiseks. […] Kui ma piirdun analüüsiga, asetan teksti inimese olukorda, kes tahtis vestelda sõbraga, sattus aga selle asemel diagnoosi paneva arstiga jutlema. Tema kõneleb minuga, aga mina panen talle diagnoosi.» («Jalutuskäigud Lotmaniga», lk 205)

Selle – klassikalise ­kirjandusteaduse seisukohast ülimalt ketserliku – mõtte avaldas Juri Lotman 1989. aastal intervjuus Peeter Toropile. Siia on kätketud terve probleemide ring, mis puudutab humanitaarteadustes suhet objekti ja subjekti, objekti ja meetodi ning subjekti ja meetodi vahel.

Pole saladus, et akadeemilises traditsioonis valitseb vaikivalt eeldus, et igasugune kultuuri­nähtus allub (või siis peaks alluma) teoreetilisele analüüsile nagu haareminaine sultanile. «Õige» meetodiga varustatud uurijad (loe: õpetatud barbarid) peavad kunstiteose analüüsi puhul materjali vastupanu kõigest neitsilikuks kapriisiks, mis vaibub tavaliselt koos esimeste tugevamate teooriatõugetega.

Seega on käibel väga palju kirve­meetodil loodud teooriaid, kaanoneid ja analüüse. Kujundlikult väljendudes võib väita, et teadlased üritavad kahetsusväärselt sageli ketassaega ümbrikku avada või luubiga taevast uurida. Mehaaniline automatism ning sellest tingitud vägivaldne üle- ja möödainterpreteerimine iseloomustab iseäranis neid distsipliine, mis on ideoloogiliselt laetud ning leiavad uurimisobjektist alati seda, mida otsivad (tuntuimatest: marksism, psühhoanalüüs, postkolonialism, feminism jt).

Lotman lisab: «Kui meie analüüsiv mõtlemine muutub meie peremeheks, mitte aga meie tema omaks, toob see meile otsest kahju ning tekib kunstiteadus, mis näib kunstis otsivat mittekunsti.» (Samas, lk 206)

Tema enese kirjutatud tekstide pärand on ideaalilähedane näide sellest, kuidas olla kultuuriteoreetik ja kultuuriteadlane, aga jääda sealjuures inimeseks ning tavaliseks ja tänulikuks kultuuritarbijaks, mitte muutuda teadusmasinaks, teooria funktsiooniks.

Mulle ei meenu, kas Lotman on seda kuskil selge sõnaga väljendanud, aga ta näib implitsiitselt osutavat, et meetodivalik ei tohiks kunstiteoste analüüsi puhul olla kunagi mitte a priori, vaid ad hoc.