L, 10.12.2022

ELU KOOS KUNSTIGA ⟩ Kadri Liis Rääk: «Ma otsin tekstuure, mis jutustaksid lugu»

Marika Agu
, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kuraator
Kadri Liis Rääk: «Ma otsin tekstuure, mis jutustaksid lugu»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kadri Liis Rääk.
Kadri Liis Rääk. Foto: Andres Haabu

Isegi kui meid ootab ees katastroof ning elu sellisena, nagu me seda praegu tunneme, muutub totaalselt, ei pea ilmtingimata kultiveerima negatiivseid, düstoopilisi tulevikustsenaariumeid. Lootus ökosüsteemidele, mis on juhitud empaatiatundest teiste olendite ja ümbritseva vastu, on küll utoopiline, kuid siiski võimalik viis elu jätkamiseks. Kunstnik Kadri Liis Rääk on teinud galeriis​ Hoib nendest mõtetest lähtudes näituse «Xarkaadia» (avatud 28. veebruarini), mis muu hulgas asetab puudutuse žesti omavahelise infovahetamise keskmesse.

Teeme intervjuud Kadri Liisi Räägu vanavanemate korteris põhjusel, et tema igapäevane elu oli korraldatud viisil, mis äratas väikeses tüdrukus huvi eri ruumide ja nende esteetikate vastu. Tegelikult on kõik Kadri Liisi emapoolsed sugulased kas arhitektid, sisekujundajad või disainerid.

Rääk veetis lapsena palju aega Kadrioru tiigi ääres asuvas majas, mille alumisel korrusel olid vanavanemate eluruumid ning selle kohal vanaisa tööruumid. «Ma mäletan, et käisin korteri ja büroo vahet, istusin arhitektidest onude-tädide süles. Ma olin ümbritsetud plaanidest, makettidest, joonistest. Just see suur joonestuslaud keset bürood, justkui altar, on jätnud tohutult sügava mulje. Mööbel ja esteetika, mis kaasnes arhitektuuribürooga, oli väga erinev kodusest atmosfäärist.»

Kahe eriala vahel

Kadri Liisi vanaisa oli legendaarne arhitekt Ado Eigi, kes on paljude silmapaistvate nõukogudeaegsete kommunaalhoonete, kuid ka näiteks Tallinnas asuva raadiomaja ja Haapsalu kultuurikeskuse autor. Praegusel ajal lagunev Omedu-nimeline kalurikolhoos on jätnud Kadri Liisile erilise ruumikogemuse. «See on kõrgendav ja võtab lausa sakraalseid mõõtmeid avarate, erivormiliste akende ja spiraalkoridoridega. Kuigi ma külastasin seda lagunevas seisundis, olid selle võimsad vormid endiselt kogetavad.»

Lasnamäe linnaosa visioonikonkursil 3. koha võitnud võistlus-töö, mille arhitekt on Kadri Liisi vanaisa Ado Eigi.
Lasnamäe linnaosa visioonikonkursil 3. koha võitnud võistlus-töö, mille arhitekt on Kadri Liisi vanaisa Ado Eigi. Foto: Andres Haabu

Võimalik, et just sellest ajendatult soovib Kadri Liis oma projektidega edasi anda kõikehõlmavaid, immersiivseid ruumikogemusi: «See, et ma tegelen ruumiloomega, on kõige eelneva loogiline jätk, kuna ma olen terve elu sellest ümbritsetud olnud. Kuid minu praktika irdub klassikalisest disaini ja arhitektuuri maailmast, sest ma mõtestan ruumikogemust natuke teistmoodi: kuidas ise olla osa sellest ruumist, mitte eraldiseisev tarbija.»

Minu praktika irdub klassikalisest disaini ja arhitektuuri maailmast, sest ma mõtestan ruumikogemust natuke teistmoodi: kuidas ise olla osa sellest ruumist, mitte eraldiseisev tarbija.

​Kadri Liis Rääk

Kadri Liis Räägil on kaks magistrikraadi – üks EKAst ja teine KASKist. Selle põhjuseks oli soov leida päriselt see miski, mis võiks olla tema väljund, ja vahel võtab see kauem aega. «Ma ei hakanud hüppama teemadesse, mille puhul ma ei tundnud, et see oleks sada protsenti minu praktika.»

Kuid siin on ka teisi aspekte. «Minu tööeetika eeldab väga põhjalikku kätetööd – tehniline perfektsus on minu jaoks möödapääsmatu. See annab loodud objektile või keskkonnale natuke rohkem tõelisust. Mida rohkem need reaalseks saavad, seda täielikum on inimeste peas ettekujutelm loodud fiktsionaalsest maailmast,» esitas Rääk oma väljakutse elule koos kunstiga.

Kadri Liis Räägu näitus «Xarkaadia» galeriis Hoib. Näitusevaade.
Kadri Liis Räägu näitus «Xarkaadia» galeriis Hoib. Näitusevaade. Foto: Roman-sten Tõnissoo

Belgias, Kuninglikus Kaunite Kunstide Akadeemias (KASK) õppis Kadri Liis multimeedia disaini, kuid see ei tähendanud veel, et temast saanuks disainer. «Disainis sa lahendad probleemi ja tulemus on rohkem turuolukorrale orienteeritud. Autonoomse vormi puhul sa leiad aga uusi küsimusi, millega tegeleda. KASKis õppides me mitte ei lahendanud probleeme, vaid tõstatasime küsimusi, ja need väljundid, millega tudengid lagedale tulevad, on täiesti erinevad. Me tegelesime disaini ja kunsti kokkuviimisega. Eestis aga on koolitasandil nende erialade vahel veel tugev eristus.»

Tõepoolest – siinsel skeenel kumavad veel läbi hierarhiad, mis käsitlevad tarbekunsti ja disaini kujutavast kunstist eraldi. Neid hoiakuid on lammutatud viimaste aastate jooksul, kui mõtleme näiteks Laivi, Jaanus Samma või Darja Popolitova tööde peale – nemad katsetavad oma tööde esitluse kontekstidega. «On vahe, kas objekt eeldab ainult selle vaatamist või on see mõtteliselt teistmoodi kasutatav ja avab inimeste peas uued küsimused. Kontekst on tohutult oluline: kas eksponeeritav objekt on näiteks vitriini taga museaalina või osa keskkonnast,» räägib Kadri Liis situatsiooni nihkest.

Kunstinäituste dramaturgia

«Seda ei saa kunagi teha liiga tugevalt. Kui sunnid publikule mingit tegevust peale, siis see pigem tekitab vastureaktsiooni,» kirjeldab Kadri Liis skripti ettekirjutamist näituse külastajale. «Tegevus peab olema sisse kirjutatud nii, et see oleks kutsuv ja sa tahaks selle olenguga liituda. See on kaasava kunsti puhul väga keeruline küsimus, mis ootab aktiveerimist – seda ei saa teha liiga agressiivselt ega liiga pehmelt.»

Kui mõtleme näiteks viimastel aastatel Eero Epneri kureeritud näitustele, siis need on selgelt võtnud dramaturgilise lähenemise, kus tarvitatakse teatris kasutatavaid efekte. «Atmosfääri loomine on see, kuidas inimest rohkem kohale tuua. Et ta ei oleks lihtsalt läbikäija. Tänu stsenograafilisele kogemusele saab ta näituse osaks. See on täiesti selge, miks neid võtteid kasutatakse, sest need toovad inimese kunstile lähemale.»

Kui küsida, mis on Kadri Liisile endale kõige rohkem muljet avaldanud, siis need kogemused on olnud peamiselt välismaal. «Poolas Ujazdówi lossis toimunud immersiivse kunsti näitused on jätnud väga suure mulje. Belgias ja Hollandis on tehtud palju etenduskunstide ja kujutava kunsti vahealal toimunud projekte. Helena Dietrichi installatsioon-performance «Elastic Habitat», mis oli samal ajal näitus ja etendus, sütitas mind tohutult.»

Siseilma arendaja

Kadri Liis kirjeldab oma tööprotsessi, lähtudes eri materjalidest: «Ma otsin tekstuure, mida saaks omavahel kombineerida, ja seeläbi tekivad vormid. See on väga orgaaniline autopoieetiline protsess: materjalid loovad kuju ja samal ajal jutustavad iseendast. Üks toidab teist ja selle käigus loovad materjalid lugu.»

Teosel on orgaanika üle võtmas möödunud ajastu jäänuseid.
Teosel on orgaanika üle võtmas möödunud ajastu jäänuseid. Foto: Andres Haabu

Olukorras, kus füüsilised teks­tuurid on meilt pindade desinfitseerimise ja maniakaalse kätepesu järel ära võetud, mõjub indiviidile kontaktivaba, puudutusi vältiv elu nii, et tema siseilm jääb soiku. «Tekstuuride küllust saab tunnetada läbi keha, aga juba tükk aega on see toimunud musta peegli vahendusel. Maailmaga kontaktis olemine on taandunud ekraani klaaspinnale.» Kadri Liisi kunstipraktika otsib sellele alternatiive, tuues puudutuse ja puutetunde näitusesaali. «Liikumine käib läbi sinu enda naha, sinu enda sees – see on see, mis mind huvitab.»

Kuidas edasi?

Kadri Liisi praegu avatud näitus «Xarkaadia» käsitleb tulevikku, kus inimkesksusest on saanud kõigekesksus ning kõik elemendid on üksteisega sümbiootilises ja empaatilises sidemes. Võttes mõõdupuuks 31-aastase kunstniku eluea, siis millist tulevikku ta endale paari­kümne aasta pärast ette kujutab? «Juba 1970. aastatest on pasundatud, kuidas Maa ressursside raiskamisega ei saa jätkata. Mitte ükski asi ei saa igavesti kasvada. Kui me muudaksime praegu moraali ja eetika arusaamu selle kohta, kuidas me koos eksisteerime, kui muuta inimeste suhtumist empaatilisemaks, siis võiks loota häid stsenaariumeid, kus inimkond loob koos sellega, mis juba olemas on. Minu kunstipraktika lähtub samuti sellest hoiakust ja loodan, et mu tööd panevad mõtlema selle peale, kuidas ökoloogilised süsteemid üksteisest sõltuvad.»

Mainides, et ükski asi ei saa lõputult kasvada, siis kuidas suhtub ta surma? «Kindlasti lasen ennast tuhastada ja paigutada tuha istutatava puu alla. Need maised jäänused on toitained kõige muu jätkamiseks. Sellel ei ole minu jaoks negatiivset konnotatsiooni, sellel on järgnevuse ilu. Ei ole midagi, mis lõppeks.»

Kadri Liis Rääk (1990)

Õppinud Eesti Kunstiakadeemias stsenograafiat (BA, 2009–2014), uusmeediat (MA, 2019) ja Kuninglikus Kaunite Kunstide Akadeemias autonoomse vormi andmist (MA, 2018)

Isikunäitused

«Risoopia» Vent Space’is (2019)

«Xarkaadia» galeriis​ Hoib (2022)

Rene Bruynsenaere-De Witte sihtasutuse auhind «Risoopia» eest (2018, Belgia)

28. veebruarini on avatud tema isikunäitus «Xarkaadia» galeriis Hoib (kuraator Marika Agu)

Kadri Liis Rääk ja tema vanavanaema/«Vigala noorik», mille autor on Ants Laikmaa. Originaal on EKMi kogudes.
Kadri Liis Rääk ja tema vanavanaema/«Vigala noorik», mille autor on Ants Laikmaa. Originaal on EKMi kogudes. Foto: Andres Haabu
Märksõnad
Tagasi üles