ELU KOOS KUNSTIGA ⟩ Kadri Liis Rääk: «Ma otsin tekstuure, mis jutustaksid lugu»

Kadri Liis Rääk. Foto: Andres Haabu

Isegi kui meid ootab ees katastroof ning elu sellisena, nagu me seda praegu tunneme, muutub totaalselt, ei pea ilmtingimata kultiveerima negatiivseid, düstoopilisi tulevikustsenaariumeid. Lootus ökosüsteemidele, mis on juhitud empaatiatundest teiste olendite ja ümbritseva vastu, on küll utoopiline, kuid siiski võimalik viis elu jätkamiseks. Kunstnik Kadri Liis Rääk on teinud galeriis​ Hoib nendest mõtetest lähtudes näituse «Xarkaadia» (avatud 28. veebruarini), mis muu hulgas asetab puudutuse žesti omavahelise infovahetamise keskmesse.

Teeme intervjuud Kadri Liisi Räägu vanavanemate korteris põhjusel, et tema igapäevane elu oli korraldatud viisil, mis äratas väikeses tüdrukus huvi eri ruumide ja nende esteetikate vastu. Tegelikult on kõik Kadri Liisi emapoolsed sugulased kas arhitektid, sisekujundajad või disainerid.

Rääk veetis lapsena palju aega Kadrioru tiigi ääres asuvas majas, mille alumisel korrusel olid vanavanemate eluruumid ning selle kohal vanaisa tööruumid. «Ma mäletan, et käisin korteri ja büroo vahet, istusin arhitektidest onude-tädide süles. Ma olin ümbritsetud plaanidest, makettidest, joonistest. Just see suur joonestuslaud keset bürood, justkui altar, on jätnud tohutult sügava mulje. Mööbel ja esteetika, mis kaasnes arhitektuuribürooga, oli väga erinev kodusest atmosfäärist.»

Kahe eriala vahel

Kadri Liisi vanaisa oli legendaarne arhitekt Ado Eigi, kes on paljude silmapaistvate nõukogudeaegsete kommunaalhoonete, kuid ka näiteks Tallinnas asuva raadiomaja ja Haapsalu kultuurikeskuse autor. Praegusel ajal lagunev Omedu-nimeline kalurikolhoos on jätnud Kadri Liisile erilise ruumikogemuse. «See on kõrgendav ja võtab lausa sakraalseid mõõtmeid avarate, erivormiliste akende ja spiraalkoridoridega. Kuigi ma külastasin seda lagunevas seisundis, olid selle võimsad vormid endiselt kogetavad.»