INTERVJUU ⟩ Teatris tegid tegusid ägedad naised

Keiu Virro. Foto: Erakogu

Teatriaastat kokku võttes ütleb kriitik Keiu Virro, et palju tegeleti lavastustes sotsiaalsete teemadega, räägiti väärkohtlemisest ja sõltuvusest. Samas nendib ta, et kui pandeemia esimesel aastal tundus, et uuest olukorrast võib välja kasvada uusi teatrivorme, siis koroona teise aasta põhjal pole põhjust rääkida mingisugustest olulistest teatriuuendustest. Vähemasti Eestis. «Näiteks veebi kaudu näidatav teater suuremat hoogu sisse ei saanud, katsetused jäid katsetusteks. Erandiks ehk elektron.art platvorm,» lausub Virro.

Keiu Virro teatripäevikust võib välja lugeda, et Eesti teatri auhindade sõnateatri ning teatriliigiülese auhinna žüriis olles vaatas ta sadat etendust. Sellele lisanduvad need, mida ta nägi asjaolude sunnil – vähesed mängukorrad, mis said enne läbi, kui alatagi jõudsid – video vahendusel.

Keiu ise on ka tänavuste teatripreemiate nominatsioonis – Reet Neimari nimeline kriitikaauhinnale valiti ta Postimehes ilmunud arvustuse «Algul tuuakse lilled, siis malakas» (4. juuni) ja Sirbis ilmunud tekstide «Lasteaedades mängivate teatrite kohal laiub hämarus» (23. mai) ja «Sumedas öös on stiili, aga kuhu jäävad inimesed?» (3. detsember) eest.

Millised olid üldised trendid ja millised arengud teid eriti murelikuks tegid ning miks?

Silma jäi palju sotsiaalseid teemasid, väärkohtlemist ja sõltuvusi puudutavaid lavastusi. Ma arvan, et on väga oluline lisada ühiskondlikku dialoogi kunstnike vaatepunkt ja suures osas on nende teemadega toimetatud tundlikult ja läbimõeldult.