E, 26.09.2022

IN MEMORIAM. ⟩ Energia, mis ei kao...

Leonhard Lapin (29. detsember 1947 – 28. veebruar 2022)
Margit Mutso
Energia, mis ei kao...
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Legendaarne kunstnik, arhitekt ning avangardist Leonhard Lapin 90ndatel.
Legendaarne kunstnik, arhitekt ning avangardist Leonhard Lapin 90ndatel. Foto: Malev Toom

Plaanisin 2019. aastal teha filmi Leost kui arhitektist, aga üsna pea jõudsin järeldusele, et Leod ei saa jagada. Lapini kunst jõuab arhitektuuri, sealt tagasi kunsti, edasi kirjandusse, poeesia taas kunsti ja arhitektuuri. Siin-seal tõstab temas pead peen konstruktivist, siis labasuse piiril balansseeriv sõnakunstnik, tundeline peene joonega graafik, ekspressiivne maalikunstnik või filosoofiliste ruumiliste arhitektoonide meister. Teda on palju ja ta on tervik.

«Ja nüüd tõmbame selle siit siiapoole! No nüüd ta seisab nigu vana türa! Mida ta ju ongi!»

Need Leo sõnad filmi «Protsess» alguskaadrites, kus ta vanametallist uut installatsiooni ehitab, on Lapinile väga iseloomulikud. Lugesin enne filmi tegemist läbi tema artikleid, luulet ja proosat ning üks, mis mind tõsiselt hämmastas, oli tema keelekasutus – kord jörmilt otsekohene, teine hetk nii peen, täpne ja intelligentne... Nagu oleksid kirjutanud erinevad inimesed! Temas oleksid nagu kohtunud kaks vastandlikku poolt.

Leo oli võroke, lihtne maapoiss, kes tuli pealinna ja sattus peenesse seltskonda, kellega koos kujunedes kasvas üheks Eesti esiavangardistiks. Mõlemad poolused temas säilisid, võimendusid ja paljuski just tänu sellele on tema looming põnev, mitmekihiline ja intrigeeriv. Kinkisime kord ühele Ameerikas elavale sõbrale Lapini kuulsa «Naine-masina,» teos pole siiani seinale jõudnud.

«Kaug-Idas öeldakse, et sulle peab andma tehniliste oskuste maksimumi ja siis võid sa minna lasta. Tippu tõusevad aga need, kes lisavad veel midagi sinna juurde, oma isiksuse,» ütles Leo. Ja lisas kohe, et tänases arhitektuuris on isiksus kadumas. Jah, tema armastas tugevaid loojaid. Kahn, Le Corbusier, Malevitš ja paljud teised suurmehed olid need, kel ta lasi end mõjutada.

Klassikat ta armastas. Sillapää loss, endine luksuslik klassitsistlik mõisahäärber Räpina südames saatis teda terve elu. Ehk oligi see maja, mis juhatas ta juba lapsena alateadlikult arhitektuuri juurde.

«Just see harmoonia köidab mind, ja teine asi – see tühjus! See peab maja ümber olema!» ütles ta ühe vestluse käigus. «Mina väidan, et looming sünnib tühjusest. Aga kui sa oled noor, siis sa arvad, et sa oled ise selle ande omanik, aga tegelikult – mida vanemaks saad, seda rohkem mõistad, et see on sulle antud. Ja kui sa seda ei kasuta, kui sa ei loo, siis sult võetakse see üldse ära,» lisas hiljem. Malevitši tühjusesse juhatav must ruut jäi talle saatjaks ilmselt surmani.

Leo ei lasknud oma loomingut «ära võtta». Üle seitsmekümnene kunstnik, kes ikka ja jälle läheb üle Vabaduse väljaku, möödub oma Vabaduse kellast, astub kunstihoone ateljeesse – see pilt oli kõrvaltvaatajalegi inspireeriv. Ateljee oli tema tempel, tema pühamu, kus ta oma emotsioonid, rõõmud-mured, valu ja kaotuse kunsti valas. Looming oli tema jumal, jumal, kes tõstis ta ikka ja jälle pinnale, kuhu sügavikku iganes elu ta tõmbas.

Koos Leoga, tundub, on lõplikult otsa saanud üks ajastu. Ajastu, kuhu kuulusid säravad tugevad isiksused, lärmakad, kuid sisukad loomingulise intelligentsi kunstihoone keldris tuksuva Kuku klubi peod, mis kestsid hommikutundideni, mille käigus vaieldi, visati poliitilist absurdinalja, tantsiti, anti üksteisele molli, tähistati võite ja valati välja kaotusvalu. Kukus sündisid suured ideed, siin muudeti ühiskonda ja armastati elu, milline ta iganes maapinnale tõustes ei olnud.

Arhitektuur oli Leole, nagu tema mõttekaaslastele nn Tallinna koolist, eelkõige kunst. Kerkivate paneelmägede taustal oli see hästi mõistetav. 1982 aasta Tallinna kooli teist näitust külastas kümne päeva jooksul 10 000 inimest! Massehitus ja sellega kaasnenud venestamispoliitika oli põliselanike teadvuses üks ja seesama ning julgus sellele vastu astuda pälvis imetlust. Sealt edasi kasvas koostöös loomeliitudega välja loomeliitude pleenum ja edasi iseseisev riik.

Kui venestamispoliitika tekitas Eestis endiselt pingeid, siis Eesti ja Vene avangard toetas teineteist, oli üsna tihe läbikäimine ning ühiselt esindati nõukogude uut kunsti välismaal. Ühisnäitus jõudis 1977. aastal isegi Ameerikasse. Tänases kontekstis on sellele huvitav mõelda.

Leol olid märjad silmad. Pisarad tulid kergelt, nii õnnelikel kui ka kurbadel hetkedel. Juhtusin kord pealt kuulma vestlust tütrega, kes üle pika aja oli kodumaale tulnud – võttis kõrvalseisjalgi silma märjaks. Leo oli isa ja ka vanaisa. Sündmused idakaares on okupatsiooni ajal kasvanud intelligentsile karm äratundmine, õrn hing ja süda ei pruugi valule vastu pidada.

Linnart Mälli sõbra ja õpilasena oli Lapini elufilosoofia ehk kõige lähedasem budismile. «Tiibeti raamatus elust ja surmast üks õpetaja seletab ilusti ära, et surres isiksus hävib. Säilib ainult energia,» ütles Lapin filmiprotsessis.

Loodan, Leo, et su võimas energia end kuskil kunagi taas realiseerib!

Märksõnad
Tagasi üles