P, 25.09.2022

ARVUSTUS ⟩ Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased…

Maris Paas
, teatrivaataja
Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased…
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Janek Vadi, lilledega. Taamal Martin Milli vari.
Janek Vadi, lilledega. Taamal Martin Milli vari. Foto: Gabriela Urm

Vaatajate ees on Pete ja Jane, Leon ja Sonja. Pete on abielus Jane’iga. Sonja on abielus Leoniga. Pete kohtab baaris Sonjat ja nad lähevad koos odavasse hotellituppa. Leon kohtab baaris Jane’i ja nad lähevad koos odavasse hotellituppa. Topelttruudusetus. Ainult et Pete ja Sonja ei vii asja lõpuni. Erinevalt Leonist ja Jane’ist. Sonja jätab Leoni maha. Pete jätab Jane’i maha...

Selle pealkirjas tsiteeritud Lev Tolstoi tsitaadiga, mis lõpeb sõnadega «…iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu», võiks vaataja alustada Andrew Bovelli suhtepõneviku «Kuhu sa jäid?» vaatamist Ugala väikeses saalis. Siis aga hakkab lugu liikuma omasoodu, et mingil hetkel tekib mõte – ei iga õnnetu, tülitsev, probleemides kooselu on siiski teisega sarnane. Õnnetuks, petetuks saamine on siiski vaid emotsioon ja tunne. Tegu-tagajärg.

Vaadates tekib äratundmisrõõm – oo jaa, ma ütlen ka sellise tooniga mehele igasuguseid asju, kui ta käitub minuga nii ja nii. Sestap areneb peas küsimus, kes on selle etenduse publik? Noortele tunduks see keskealiste mõttetu jauramine. Keskealised jaguneks ilmselt kahte leeri: jaa-jaa, minuga on juhtunud täpselt sama lugu, või – ah, ma ei tea, võõras probleem. Vanemaealised nendivad – ärge elage oma elu ise keeruliseks. Paratamatult tekib paralleel Bovelli teise Ugalas mängitava näidendiga «Surmkindlad asjad siin elus», mis oma n-ö laia inimtundmuste spektriga suudab oma lihtsuses tabada erineva taustaga vaatajate tundekeeli ja on mõeldud nii- öelda laiale publikule. «Kuhu sa jäid?» on piiritletum, spetsiifilisem, kindlamale vaatajaskonnale suunatud lugu. Kui see ei ole sinu «tassike teed», siis ilmselt elamust ei teki.

Märksõnad
Tagasi üles