Lastehaigustest marksismis ja mujal

Maarja Kangro autorikäekirja iseloomustab sageli ülimalt irooniline suhtumine oma tegelastesse ja nende tegemistesse. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Maarja Kangro loomingut on sageli käsitletud transgressiivsuse võtmes (viimati Johanna Ross Loomingus 12/2021). Viiteid transgressiivsusele teeb vaadeldava jutukogumiku nimiloos ka autor ise. Mulle on alati tundunud, et transgressiivsel meetodil on üks vältimatu omapära: et olla antud vallas tähelepandav, peab iga järgmine seda nime vääriv nähtus olema mõjule pääsemiseks eelmisest mingi astme võrra kangem.

Olles Kangro lühijutte varemgi lugenud, ei osanud ma siinse komplekti puhul märgata, et need eelnevaid peajagu ületama kipuksid, nõnda jätan selle aspekti siinpaigas rahule.

Öeldu ei tähenda samas, et «Õismäe ajamasina» juttude hulgas ei leiduks seesuguseid, mis ei võiks «nõrganärvilistel» pupillid suureks ajada ja raamatut hoidvad käed higistama panna. Üks seesugune lugu on näiteks «Läti lipp». Ent mind huvitas seal pigem too peen psühholoogiliste-somaatiliste tajude ja reaktsioonide eritelu, mis tõi esile, kuidas inimese ülesköetud, kergest alkoholiannusest ergutatud ihad tema mõtlemisvõime peaaegu täielikult oma tahtele allutavad ja justkui paratamatult piinlikesse situatsioonidesse tõukavad. Bioloogia!