Smuuli «Lea» võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas

Juhan Smuuli «Lea» Kuressaare teatris. Markus Habakukk, Piret Krumm ja Kristjan Sarv. Foto: Mari-Liis Nellis

Juhan Smuuli 1959. aastal valminud näidendit «Lea» on lavale toodud korduvalt, ent selle sajandi jaoks on Elar Vahteri versioon esimene. Ühtlasi tähistab Kuressaare teater lavastusega Juhan Smuuli sajandat sünniaastapäeva. Mõistagi on huvitav jälgida, kuidas Smuuli üks tuntumaid näidendeid täna publikut kõnetab. Lavastaja ise on nähtavasti küll ennetavalt otsustanud, et algsest näidendist üksi jääb väheks. Smuuli teksti pole mitte ainult kohendatud, vaid sinna ka hoolega metakihte lisatud.

«Lea» tegevuse esmatasandiks on suhtekolmnurk. Lea (­Piret Krumm, kelle ema Katrin Karisma on omal ajal sama rolli mänginud) armastab jõukat Esko Trahterit (Markus Habakukk), ent Esko valib naiseks teise, rikkama. Endel Aer (Kristjan Sarv) omakorda armastab Lead, aga Lea valib jumala. Mitte just võrdne võitlus. Romantiline liin on vaid pealispind. Tegevus toimub võimude (ja mõnes mõttes ka usu) vahetumise ajal suletud kogukonnas. Näidendi kirjutamise aega arvestades võib igaüks ise mõelda, milline oli toonane kontekst.

Ent Vahteri lavastuses ei mõju tegevus ajaloo kirjeldamisena, vaid hakkab toimima üldisemal tasandil. Võimude vahetumine tõlgendub ka tänasesse, ehkki mõistagi on meetodid võimu teostamiseks nüüd teised ja teisitimõtlejaid relvadega mööda metsa taga ei aeta. Või vähemasti tundus olukord oluliselt rahumeelsem veel esietenduse ajal. Nüüd, Ukrainas toimuva taustal, on segadust ja ärevust mõistagi palju.

Laval nähtava vastasseisu puhul ei olegi rõhk niivõrd sellel, kas üksteise vastas on kommunistid, fašistid, kristlased või ateistid. Tegelased räägivad küll ideedest ja vaadetest laiemalt, ent selle kaudu eelkõige sügavalt isiklikest väärtustest. Ja nende puhul võib ka mitu end kristlaseks nimetavat inimest ajada vastandlikke asju.

Näiteks uudishimulik Juula (Lee Trei) peidab usu taha kiivuse – kui näeb õnnelikku inimest, ju see peab ikka patu tulemus olema. Lea ema (Piret Rauk) religioossus suunab teda vastupidi, nägema hoopis igas inimeses head. Erinevalt Least suudab ta leppida ka ebaõiglusega (nagu poja surm), ilma et see tema usuga vastuollu läheks. Piret Rauk mõjub selles rollis ürgemana, kes tõstab usku inimlikku headusesse.