Tagasivaatav pilk ema elule

Kärt Hellerma Foto: Arvo Meeks/Valgamaalane

Küllap võib pidada üheks verstapostiks inimese elus seda hetke, mil vanemad kaotavad oma kõikvõimsuse ja surematuse, mille lapse pilk neile paratamatult omistab. Muidugi on selles hetkes suureks saamise ja elu meelevallas olemise tajumise paratamatut nukrust, aga teisalt on see ka hetk, millest alates pilk avardub nägema ema, isa kui inimesi – ekslikke, haavatavaid ja surelikke küll, ent seeläbi ka mõistetavamaid ja andestatavamaid.

Kärt Hellerma jutukogumiku «Üks päev minu ema elust» nimilugu ongi justkui tagasivaatav pilk ema kui inimese sisse, pühendatud ema mälestusele. Ema mõtiskleb ühe päeva jooksul oma elust: laste ja mehe iseloomudest ja oma suhetest nendega, tööst, pere nimel loobutust, iseenese varjuküljest ja sellest tulenevast omamoodi ühtsustundest vangidega, keda ta õpetab.

See pilt ühe lihtsureliku kombel omaenese elu keeristes parimat püüdva inimese sisekosmosest on pikitud lapse mälusse vajutatud piltide ja fraasidega: «Ema kirjutuslaua taga õpilaste töid parandamas» (lk 53) või «Kärt, mine pese nõud ära!» (lk 50) või «ema mu silmadest seebivett välja imemas» (lk 47) jne.

See, mis emast lapsele paistab, on justkui jäämäe veepealne osa jääl elutsevale loomapojukesele: kindel, turvaline ja kandev, ent ühtlasi ka iseenesestmõistetav ja võib-olla näiteks ka rahulolematust põhjustavalt kaldus või ebameeldivate teravate nukkidega, mille tagamaadest on mäe tervikut nägemata võimatu aru saada.