E, 26.09.2022

AK ⟩ Punkpoeet, kes läks igavikku otsima ni##u

Alvar Loog
, toimetaja
Punkpoeet, kes läks igavikku otsima ni##u
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Leonhard Lapin alias Albert Trapeež.
Leonhard Lapin alias Albert Trapeež. Foto: Erakogu

Mõni päev tagasi meie seast lahkunud Leonhard Lapini maine teekond ei olnud «igav viiv ja tühi elu» (nagu ta ise Juhan Liivi krestomaatilisi värsse parodeerival moel parafraseeris), vaid lõbus ja loominguline, dionüüsiline selle sõna kõige ortodokssemas ja kleepuvamas tähenduses.

Lapin, keda laiem avalikkus teadis (ja ilmselt jääbki teadma) eelkõige kunstniku ja elukunstnikuna, oli tegelikult ka suhteliselt viljakas, võimekas ja mõjukas kirjanik. Tekstide kvaliteedi, originaalsuse ja ühiskondliku aktuaalsuse põhjal otsustades võib väita, et tema belletristliku tegevuse kõrgaeg jäi 1970. aastatesse. Tsensuurist tulenevatel põhjustel Lapin toona oma raamatu avaldamiseni ei jõudnud, kuid mõni tema luuletus kujunes rahva seas peaaegu folklooriks.

Nagu näiteks see 1970. aastate teise poolde dateeritud vemmalvärsiline tekst, mille eetoses on midagi möödavaatamatult manifestatiivset ning vastupandamatult siirast, südamlikku ja huligaanset: «Seisan üksi mere ääres / jalas kollased sandaalid / valged lainevahust sääred / hüüan: elagu skandaalid!»

Need ja paljud teised pikka aega «põrandaaluse» s(t)aatust trotsinud-nautinud Lapini värsid said omale uue ning senisest sootuks avalikuma elu 1990. aastate keskpaigas, kui ilmus tema ametlik kirjanduslik debüüt «Sitased seitsmekümnendad» (1993) ning ansambel Propeller kasutas tema luuletusi oma esikalbumi (1995) vahetekstidena, mida retsiteeris sugestiivselt Peeter Volkonski.

Märksõnad
Tagasi üles