AK ⟩ Muusad ei vaiki

Ukraina poetess Ljubov Jakõmtšuk. Foto: Valentõn Kuzan

Ladinakeelne kõnekäänd relvade keskel muusad vaikivad kehtib väga kitsas kontekstis, kui üldse. Keset lahingumüra, surmahirmu rüpes pole vist tõesti kuigi lihtne kunsti luua või nautida. Avaramalt kehtib aga vastupidine, Hölderlini sõnadega öeldes: mis aga jääb, selle asutavad luuletajad. Üksnes kunstil on võim päästa ajaloosündmused, sh sõjad saatusest kahaneda kuivaks märkuseks ajaloolistes ürikutes või koguni täielikku unustusse vajumise eest – viimane juhtus muiste allikate hävinemise tõttu, kuid täna ähvardab iga sündmust oht lahustuda infomüra ookeanis.

Me mäletame ja peame oluliseks Trooja sõda tänu Homerosele, Napoleoni sõjakäiku tänu Tolstoile, Esimest maailmasõda tänu Remarque’ile jne. Sündmuse talletab jäävaks seejuures kõrge kunstiline tase, küündimatud propagandistlikud soperdised koltuvad koos ürikutega. Sõja kujutamise puhul on üheks hädavajalikuks taseme markeriks inimliku traagika avamine, mis ei tohi mattuda kangelaste ja vaenlaste stereotüüpide vorpimise hoo alla. Sestap soovitan kõigil kõikide inimlike nähtuste – ka sõja – mõistmiseks ja mõtestamiseks pöörduda ennekõike väärtkirjanduse poole.

Probleem on selles, et ohtralt massi- ja ühismeediat tarbiv inimene on viimasel ajal pidevalt relvade keskel, pideva afektiivse hüperstimulatsiooni märklauaks, mistõttu on kerge hirmu ja viha küüsis olles muusade häälest üle karjuda. Seda olukorda illustreerib kõige ehedamalt just äsjaalanud järjekordne sõda Ukrainas, mis nõuab totaalset mobilisatsiooni, kogu meie tähelepanu keskendumist vaenlase kujule. Ons selles hüsteerias meil veel meeles kasvõi paari aasta tagune Eda Ahi Ukraina-teemaline luulekogu «Sõda ja rahutus» ning sellele määratud kulka-preemiale järgnenud torm kriitika veeklaasis, mis päädis isegi ühe retoorilise pealkirjaga «Kas Eda Ahi on käpard?».