AK ⟩ Vestlused elu elementaarosakestest

Agneta Pleijel, kelle romaani «Kaksikportree» üheks tegelaseks on krimikirjanduse klassik Agatha Christie. Foto: Göran Segeholm

Rootsi kirjaniku Agneta Pleijeli (sünd 1940) romaan «Kaksikportree» jutustab lugejatele lummava loo juba kõrgesse ikka jõudnud Briti krimikuninganna Agatha Christie (1890–1976) ning tema eakaaslase, maailmakuulsa Austria ekspressionistliku kunstniku Oskar Kokoschka (1886–1980) tõrksalt alanud kohtumistest. Põneva ülesehitusega romaani on eesti keelde tõlkinud Anu Saluäär.

«Kaksikportree» viib lugeja üle viiekümne aasta ajas tagasi, 1969. aasta vihmasesse aprillikuisesse Londonisse, kus Marlborough Fine Arti galeriis on väljas 85-aastase Kokoschka retrospektiiv. Sir Max Mallowan soovib, et Kokoschka maaliks tema abikaasast enne viimase 80. sünnipäeva portree. Kokkuleppeid kunstniku Londoni esindajaga on saadetud tegema juubilari 26-aastane lapselaps Mathew Prichard, kes peab oma vanaema «kõige ebakonventsionaalsemaks inimeseks, keda võib ette kujutada».

Keeruliste läbirääkimiste tulemusena nõustuvad kunstnik ja kirjanik kohtuma, esmasele vastupanule järeleandmiseks on mõlemal oma motiiv. Agatha ei suuda vastu seista kahele väga olulisele mehele oma elus: temast neliteist aastat nooremale abikaasale Maxile ning ainsale lapselapsele, tütrepoeg Mathew’le. Oskari põhjused on oluliselt maisemad, kuid lisaks on tal ka portreteeritava suhtes ebatavaline nõudmine: enne tööle asumist vajab ta pr Mallowani lapsepõlvefotot, sest «kõik algab lapsest».

Millest rääkida võõra inimesega, kellega pead olema koos ühes ruumis kuus maalimisseanssi, kümneid pikki tunde? Agatha otsustab vaikida, kuid Max soovitab Kokoschkalt küsida Alma Mahleri, helilooja Gustav Mahleri abikaasa kohta. Hoolimata avameelsusest ei leia Oskar oma modelliga kummatigi ühist keelt, kuni tema abikaasa Olda omakorda soovitab uurida Agathalt saladusliku kadumise kohta, ajast, kui teda otsis taga terve Inglismaa.