Kaasa uurib pisut imestunult: «Mis, kuulad eurolaule?» Ei kuulanud tegelikult, olin jõudnud Inglismaa veteranduo Tears For Fears seitsmenda stuudioalbumi neljanda palani.
Paraku on kaasal üleloomulik anne sageli tõtt kõnelda, futuveteranid kõlavad sellel albumil tõepoolest tähelepanuväärselt igavalt ja tolmuselt. Ja see on see kunagine ärgas duo, kes kinkis maailmale sellised suurepärased ning aegumatud albumid nagu «Songs From The Big Chair» (1985) ja «The Seeds of Love» (1989). Härrased Roland Orzabal ja Curt Smith jätsid möödunud sajandi eelviimasesse kümnendisse maha tõepoolest võimsa jälje. Tears For Fears oli nutikas ja nakatav, teravmeelne ja tundlik. «The Tipping Point» ei vasta paraku ühelegi nendest kriteeriumitest. Tears For Fearsi moodustas möödunud sajandi lõpul ainult Orzobal, Smith kolis erimeelsuste tõttu pea kümneks aastaks bändist eemale, kuid tuli lõpuks siiski tagasi ja koos saadi tähistada bändi kukil lösutavat auväärset nelja aastakümmet.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2022/03/04/14407878t1h02d6.jpg)