ARVUSTUS ⟩ Elumetsas tuleb teha olulisi valikuid, kuid määravaks saab armastus

«Röövlitütar Ronja» proov Noorsooteatris. Foto: Getter Meresmaa

Astrid Lindgren on öelnud, et tema mälestused lapsepõlvest on ennekõike seotud intensiivsete mälupiltidega loodusest. Viimase kohalolu on «Röövlitütar Ronja» lavastuses mitmekülgselt tajutav. Röövlilapsed Ronja ja Birk hülgavad vanemate nägemuse maailmast, nende jaoks on mets pääsetee ja pelgupaik, kuhu hädade eest pageda.

Ronja lugu saab Noorsooteatri laval alguse ootamatult tekkinud pimeduses, mida saadab publikut läbiv ootusekahin – öös on asju, liiatigi veel öises metsas, mille sünges pimeduses sähvib välk ja kostab ühe pisikese tüdruku sündimise hetkel maad lõhestav kõuekärgatus. Lisaks röövlitele luuravad ringi tötskääbused, metsmardused, maa-alused, härjapõlvlased, hämaruse saabudes hallvanakesed ja nendest kõigist on targem hoiduda.

Raamatusõprade jaoks on «Röövlitütar Ronja» seiklust saatvate elavate fantaasiapiltide kujunemisel oma osa kahtlemata ka Ilon Wiklandi loodud illustratsioonidel, mis tabavad hästi tegelaskujudele iseloomulikku. Need kujutised on raamatus küll mustvalged, kuid Astrid Lindgren juhatab koos kunstnikuga lugeja eredasse maailma, mille on õnnestunult Noorsooteatri publikule erinevate meeltega tunnetamiseks vorminud lavastaja Taavi Tõnisson.