/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)
/nginx/o/2022/03/09/14416469t1hebf6.jpg)
- Olid olemas naised, oli naistepäev ja oli kinosaal!
- Punasel vaibal uus Eesti lühidokk
- Maailma 100 seksikama naise hulka loetud naine
Naiste Ööde Filmifestival (NÖFF) on korralik väärtfilmipidu, mis toimub Raplas juba neljandat aastat ja kus lisaks filmidele saab näha teiste hulgas ka Siiri Sisaski fotonäitust ja kuulata loengut Helene Schjerfbeckist.
Tõuke justnimelt filmi-ja mitte mõnele teise festivali tegemiseks sai Ettevõtlikud Naised Raplamaal MTÜ eestvedaja ja NÖFFi juht Katrin Klaebo sellest, et 2018. aastal avati Raplas väike sõltumatu kino. «Olid olemas naised, oli naistepäev ja oli kinosaal. Otsisime formaati, mis oleks meie jaoks huvitav,» selgitas Klaebo, kes suure filmisõbrana on kunagi töötanud ka filmistuudios ja käinud vapralt PÖFFil üle 10 aasta. «Lisaks tahtsin meie väikelinna tuua natukene glamuuri.»
Punaseks vaibaks on põhjust, sest sel aastal esimest korda NÖFFi ajaloos esilinastub festivalil ka üks uus Eesti lühidokumentaalfilm - Mirjam Matiiseni «Lumi ja Leenu». Linateos räägib hingemineva loo ühest viimasest ühelehmapidajast Raplamaal (vaata täpsemalt lisaloost) ning tuleb ekraanile spetsiaalsel Eesti lühidokumentaalfilmide seansil. Pidulikkust lisab NÖFFile seegi, et neil on ka oma auhind, mis antakse üle festivali avamisel - Eesti ühe mainekama ja produktiivsema naisfilmilooja Leida Laiuse mälestusauhind. Eelnevatel aastatel on selle saanud Marianne Kõrver ja Katrin Kissa.
NÖFFi aitas Klaebol käima lükata PÖFFi juht Tiina Lokk, kes on ühtlasi ka festivali patroon. Filmivaliku, mille kokkupanekul ka PÖFFi meeskond kaasa löönud, peamine põhimõte on, et linateosed peavad olema naisrežissööride tehtud või siis rääkima naistest. Igal aastal keskendub festival erinevale fookusteemale, sel aastal on Klaebo otsustanud teha kummarduse mitmetele vägevatele naistele kultuuriajaloos.
/nginx/o/2022/03/09/14416476t1he968.jpg)
Laupäeval on kavas prantsuse režissööri Jacques Demy 1961. aasta film «Lola», mille peaosatäitja, aprillis 90. sünnipäeva tähistav Anouk Aimée on Klaebo hinnangul filmiajaloos kindlasti teenimatult vähe tähelepanu saanud. Aimee alustas oma karjääri 14-aastaselt lapsnäitlejana ja on tänaseks mänginud enam kui 70 filmis, mille hulka kuuluvad ka Federico Fellini «Magus elus» ja «81/2». Maailma 100 seksikama naise hulka loetud naine on kehastanud peamiselt femme fatale'e, mis on talle toonud nii parima näitleja BAFTA kui Cannes'i filmifestivali parima naisnäitelja preemia. Stiilses must-valges «Lolas», mis on üks prantsuse kino uue laine säravamaid pärle, astub Aimée üles kabareetantsijana.
Kummarduse teeb NÖFF ka 2018. aastal siit ilmast lahkunud soulikuninganna Aretha Franklinile näidates oma avafilmina möödunud PÖFFi kavas olnud Liesl Tommy mängufilmi «Respect» Jennifer Hudsoniga peaosas, kelle valis sellesse rolli Aretha Franklin ise enne oma surma. «Ta ütles lihtsalt - ma tahan, et sina mängiksid mind,» on Hudson öelnud intervjuus BBC-le. «Tunnen, et Aretha nägi minus rohkemat kui ainult oskust laulda ja näidelda, pigem, et me oleme elanud paralleelset elu, » viidates, et nad mõlemad on usklikud ja pidanud toime tulema suure avaliku tähelepanuga.
Et Katrin Klaebo teine suur lemmik filmide kõrval on kunst, on NÖFFI kavva leidnud tee ka film «Helene» soome maalikunstnikust Helene Schjerfbeckist. Koolkonna poolest modernist, on Schjerfbeck maalinud väga võimsa isikliku käekirjaga portreid naistest, sealhulgas ka palju autoportreid, mis teinud ta maailmakuulsaks. Guugeldage korra ja saate aru, millest jutt.
Et Klaebo üks põhimõtteid festivalijuhina on olnud ka see, et festivalile saaksid kaasatud Raplamaa naised, siis avati 3. märtsil Rapla kino Trepigaleriis Siiri Sisaski fotonäitus «Siin ja seal». «Vaatasin Siiri Instagrami kontot ja panin tähele, et tal on väga huvitav silm ja vaatenurk. Ta fotosid teinud juba kaua aega ja palusin talt, et kas ta võiks oma reisifotodest panna kokku näituse,» avab Klaebo tausta.
Sarnasel PÖFFile, ilutseb ka NÖFFi plakatil hunt ning seoses sellega annab festivali avapäeva õhtul kontserdi elektroonilise muusika duo «HUNT», koosseisus Brigitta Davidjants ja Hannaliisa Uusmaa. NÖFFi kava on tihe, hõlmates veel mitut kunstinäitust ja ka raamatuesitlust.
Naiste Ööde Filmifestival NÖFF
11.-13. märts Raplas
Silvi portree on lugu hääbuvast eluviisist
/nginx/o/2021/06/18/13859253t1h7af0.jpg)
Mirjam Matiiseni «Lumi ja Leenu» on uus Eesti lühidokumentaalfilm ühelehmapidajast Silvist, mis esilinastub NÖFFil laupäeval kell 16.
Mirjam Matiisen, kust tuli idee filmiks?
Olin juba mõnda aega tahtnud filmida mõnd vana meest või naist, kes veel enda tarbeks üht-kaht lehma peab. Kõnetas mind just see, et selline mõnikümmend aastat tagasi üsna levinud eluviis on täna peaaegu täielikult kadunud. Tahtsin näidata akent minevikku, mis on veel viimast hetke võimalik.
Kui filmi peategelase, Raplamaal elava Silvi lõpuks ühe heinamaa pealt üles leidsin, selgus, et seal on veidi teistsugune lugu õhus. Päris naljakas, et see naine oli lehmadega tegelenud 60 aastat ja kui mina ta leidsin, oli põhimõtteliselt vaid mõni päev jäänud, et teda üldse selles kontekstis filmida. Otsustasin kiiresti, et hakkan siis seda teist lugu jutustama.
/nginx/o/2022/03/09/14416474t1h14c3.jpg)
Millist laiemat sõnumit film teie jaoks kannab?
Ühest küljest justkui tõmbabki «Lumi ja Leenu» sellisele eluviisile nagu Silvi elas, joone alla. Selliseid inimesi meil enam ei ole. See on väike kummardus sellist elu elanud ja sellist igapäevatööd teinud inimestele. Teisalt on Silvi äge karakter, temas tundub olevat selline tugev sisemine rahu. Ta ei hala ega kurvasta ning see, kuidas ta sügavas rahus oma lehmadest lahti laseb, on ka omamoodi õpetlik.
Kas ja milliseid raskusi tuli ette filmitegemise käigus?
Et lugu sadas sülle väga äkitselt, oli raske nii lühikese ajaga filmitavatega sõbraks saada, kaameraga harjumine võtab oma aja, eriti kui teha jälgivas stiilis filmi. Ise oleksin tahtnud rohkem aega, et sisse elada.
Teiseks, kuna oli vaja kohe võttele söösta, ei olnud aega raha filmitegemiseks otsida. Ning juba toimunud võtetele takkajärgi rahastuse leidmine on väga keeruline. Õnneks lõpuks leidis ka see film oma toetajad, aga nende leidmine võttis üle poole aasta aega. Muide, kõik rahastajad tulid lõpuks Raplamaalt.