KULTUUR ⟩ Suremise strateegiline meistriklass

Taavi Liias, «Helmandi silmus». Foto: Raamat

Kahel eelmisel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel pääsesid mõneti üllatuslikult poodiumile ka sõjateemalised teosed. 2019. aastal sai kolmanda koha «Talibani pojad», mullu tegi sama tulemuse «Helmandi silmus». Mõlema autor on endine välimissioonide luureohvitser Taavi Liias (sündinud 1978).

Meie, tänaste alla 77-aastaste Eesti inimeste jaoks on sõda olnud ikka midagi, mis kuulub eelkõige ajalukku, ilukirjandusse, mängufilmidesse, arvutimängudesse... Või siis välisuudiste rubriiki – riikidesse, mis asuvad meist nii emotsionaalses kui geograafilises mõttes ohutus kauguses.

Sõda on midagi sedavõrd traagilist ja mõistusevastast, et seab sellega vastakuti sattuva inimese lootusetult ebavõrdsesse seisu mitte üksnes füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt ja intellektuaalselt. Meid kaitseb psüühilises plaanis inimlik kognitiivne piiratus: kogu selle koleduse hoomamiseks ja läbitunnetamiseks pole meil õnneks piisavalt tähelepanu-, kujutlus- ja empaatiavõimet. Ja kui oleks, läheksime ilmselt jalapealt peast hulluks.

Kuid sõda pole mitte üksnes suur stiihia, vaid ka iselaadne sportide sport – suur, eepiline ja vaatemänguline võistlus, mille mastaabist on laenanud häbitu küünilisusega oma dramaatika ja veetluse lugematu hulk sõjafilme ja -romaane.

Ent samas on sõjafilmides – kui üksiktegelased ja emotsioonid kõrvale jätta – esteetilises plaanis väga palju sellist, mida ükski teine eluvaldkond ega kunstižanr iialgi pakkuda ei suuda: õhu- ja merelahingute majesteetlikkus, tankimanöövrite visuaalne poeesia, õhutõrjerakettide ilutulestik, kahurimürskude ja kuulipildujavalangute rock’n’roll...

Taavi Liias oma romaanides seda mastaapi ei taotle. Ehkki ka neis on päris palju vihisevaid kuule ja plahvatavaid pomme, huvitab teda autorina eelkõige ikkagi see, millega tegelemiseks on kirjandusel filmi ees suured eelised: sõja vastupeegeldus üksikisiku teadvuses.

«Talibani pojad» ja «Helmandi silmus» on iseseisvad teosed, kuid ühtlasi võib neid vaadelda ühe kunstilise tervikuna – sama kogemuse vahendamiseks on autor kasutanud lihtsalt erinevaid kompositsioonivõtteid ja perspektiive. Mõlema peategelaseks on Afganistanis sõjalisel missioonil olev eestlane Tanel Liivak.

«Talibani pojad» on kirjutatud kolmandas isikus ning keskendub Liivaku kõrval ka paari teispool rindejoont tegutseva Talibani võitleja elule ning sõjakogemusele. «Helmandi silmus» on esitatud esimeses isikus, selle raamjutustuseks on päevikumärkmed, ent sisuks peatükid, mille vormiliseks žanrimääratluseks võiks olla postuumne lahinguraport.