KULTUUR ⟩ Unistamine peab jääma inimeste võimaluseks

Kaader Marje Tõemäe filmist «Sellest saab meie suvi». Foto: tootja

Kui täpselt 12 aastat tagasi tuli välja Marje Tõemäe film «Aeg on siin», kus ta võttis portreteerida Eestimaa eri nurkades elavat nelja kooliminejat ja loomulikult aega ja maailma nende laste ümber, tundus, et see lugu tahab järge. Järge, mis vaatleb samu tegelasi aastaid hiljem. Ja eile esilinastuski Tõemäe film «Sellest saab meie suvi».

Kuivõrd te olite enne uue filmi tegemist kursis, kuidas on teie tegelastel elus läinud? Teadsite nende tegemistest?

Olin enam-vähem teadlik, mida nad teevad. Kasvõi peegelduste kaudu sotsiaalmeedias. Tähtpäevadel oleme üksteisele kõike head ja paremat soovinud. Ütleme siis, et kaudne kontakt oli meil olemas. Samas, sügavuti ja sisemiselt ei teadnud ma neist liiga palju – sotsiaalmeedia on siiski vaid peegeldus. Seega ma läksin ikka suure uudishimuga seda filmi tegema.

Mis teid teie filmi kangelaste arengus kõige enam üllatas?

Võib-olla see, et kui sa oled laps, siis oled sa justkui avatud kogu maailmale. Ses mõttes, et pole sugugi selge, mis sinust kujunema hakkab. Nüüd on nad kõik läinud mõneti kitsama tee peale, minu meelest suhteliselt selgelt oma elus valikuid teinud. Ja on väga huvitav jälgida, kuidas inimene ikkagi suunatakse või suundub ise võimalikult laialt heinamaalt aina kitsamale teerajale. Aga samas on ju lootus, et kunagi vanemaks jäädes oled inimesena jällegi avatud natuke avaramale maailmale… Tegelikult tahtsin ma väga aru saada oma kangelaste karakteri arengust. Mis nad mõtlevad ja kuidas seda maailma tajuvad? Seda ma läksingi oma filmis otsima.

Saate te oma esimese filmi peale tagasi mõeldes öelda, kui palju on ühe väikese lapse pealt näha, mis temast tulevikus saab?

Seda oligi väga huvitav jälgida. Ütleksin, et võib-olla väliselt muutub inimene palju rohkem kui sisemiselt. Karakteri olemust hinnates saab tõmmata üsna selgeid jooni lapsepõlve. Et nad pole selles mõttes liiga palju muutunud.