T, 29.11.2022

AK ⟩ Leiutades naistejalgratast ehk uusdaamidelt kompetentsust ei küsita

Katrine Marçali raamatu «Leiutades maailma» arvustus
Mihkel Kunnus
, Fookuse Hariduse ja teaduse toimetaja
Leiutades naistejalgratast ehk uusdaamidelt kompetentsust ei küsita
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Katrine Marçal toob oma raamatus inspireeriva naiseduloona välja Kylie Jenneri, selle demonstratiivsele tarbimisele õhutava bimbo, kes külvab kehaneuroose lausa eralennukist selfitades.
Katrine Marçal toob oma raamatus inspireeriva naiseduloona välja Kylie Jenneri, selle demonstratiivsele tarbimisele õhutava bimbo, kes külvab kehaneuroose lausa eralennukist selfitades. Foto: Erakogu

Katrine Marçali raamat «Leiutades maailma» väärib tähelepanu eelkõige põhjusel, et sellele peetakse miskipärast vajalikuks õige laialdaselt tähelepanu juhtida. Vähem sõnamänguliselt: selle retseptsiooni pärast. Lugemissoovituse annab sellele rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl-Martin Sinijärv, Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen teeb autoriga eestinduse ilmumise puhul lausa esikaane intervjuu (5.12.2021). Arvustus ilmub ERRi portaalis Novaator ja kultuurilehes Sirp arvustab-tutvustab teost TLÜ soouuringute dotsent Kadri Aavik. Rahva Raamat tutvustab oma blogis. Katkend ilmub Postimehe raamatuportaalis ja samuti avaldab katkendi huvigrupp Feministeerium jne.

Viimase lõpust leiab ka tutvustuse: «Katrine Marçal on kirjanik ja ajakirjanik, kes kirjutab peamiselt naistest ja innovatsioonist. Ta töötab Rootsi suurimas ajalehes Dagens Nyheter ja on esinenud nii Oxfordi ülikoolis, Londoni Majandusülikoolis kui ka Kuninglikus Tehnoloogiaülikoolis Stockholmis. Majandusajakirjanikuna on ta intervjueerinud paljusid maailma tähtsamaid mõtlejaid, mõnda tema intervjuudest on Youtube’is vaadatud üle miljoni korra.» Tundub, et tegu on igatahes tähtsa kultuurilise sekkujaga.

Vahetud lugemismuljed

Olgu öeldud, et mina hankisin selle raamatu raamatupoe uudiskirjanduse letilt, tähendab enne kokkupuudet eelmainitud soovituste-tutvustustega. See oli selline mehelik impulssost, põrsas kena koti järgi. Tehnoloogia on mind ikka huvitanud ja tagakaane põhjal jäi mulje, et siin on juttu tehnoloogiatest, millest muidu eriti ei räägita: ««Leiutades maailma» on paeluv uurimus majandusest, tehnoloogiast ja innovatsioonist. Katrine Marçal näitab meile, kuidas soolised eelarvamused takistavad majanduslikku arengut, pärsivad innovatsiooni ja moonutavad meie arusaamist ajaloost. Näiteid toob ta nii elektriautodest kui ka rinnahoidjate õmblemisest kuni tehnoloogiavaldkonna miljardärideni välja. Ehkki me räägime raua- või pronksiajast, võiksime sama hästi rääkida ka keraamika- või linaajast, sest need tehnoloogiad olid inimkonna arengus täpselt sama olulised. Ent leiutisi, mis on seotud naistega, ei peeta tavaliselt kuigi tähtsaks...»

Ostsin ja hakkasin kodus õhinal lugema. Linast ja keraamikast ei olnud seal paraku rohkem juttu kui tagakaanel.

Mu vahetu lugemismulje kattus suuresti ea- aga mitte sookaaslase, mitme raamatu autori Reelika Kasemäe (pseud. Mae Lender) reaktsiooniga, mille leidsin praegust arvustust kirjutades Facebooki grupist «Lugemise väljakutse»: «Mida ma just lugesin?! Tõsiselt veider tekst, kus nagu kenad tegemised ja vahejuhtumid ajaloost, sellises lihtsas ja söödavas vormis (kuigi vahepeal läheb kordamiseks ja sõnutsemiseks, aga see on mõõdukas ja talutav), aga siis täiesti suvalisest kohast tõmmatakse naiste teema sisse. Ja nii pidevalt. Kohati on see nii meelevaldne, et pühid silmi ja keerad lehekülgi tagasi, et oot-oot, on see ikka võimalik:)» (29.11.2021).

Huvitav siiski

Siit tõstatubki kulturoloogiliselt huvitav küsimus: miks raamat, mis on igasuguste natukegi teaduslikemate ja akadeemilisemate kriteeriumite järgi alla igasugust arvestust, saab sellise tähelepanu ja tunnustuse. Vahetule pilgule võib jääda mulje, nagu keegi oleks parodeerinud Foucault’d ja lahjendanud siis tulemust sajakordselt. Vähegi tõsisemas mõttes on see teos täiesti kritiseerimatu, sest näiteks kuidas peaks üks tehnoloogiaajaloolane kritiseerima väidet, et sisepõlemismootoriga auto jäi ajalooliselt elektriautole peale, sest esimest peeti mehelikuks ja viimast naiselikuks? See on ju tummaks löövalt võhiklik väide.

Olgu, jätame kõrvale selle, et elektriauto oli kallim, madalama tippkiirusega ja väiksema sõiduulatusega (tühised nüansid, eks), ei panda oma ülimas sootundlikkuses tähele isegi seda, et ka toona kiitsid elektriautot habetunud heledad heteromehed, kuidas aga jaksasid, sealhulgas leidurite staatushierarhia absoluutsesse tippu kuuluv Thomas Edison, sajanditagune Elon Musk. Ja NB! Ka praegune Elon Musk ise pole suutnud elektriauto massrevolutsiooni läbi viia ning seda hoolimata sellest, et ta on rahas suplev cishet-meesleidur, kes on igasuguste finantsiliste ja kultuuriliste staatushierarhiate absoluutses tipus. Miks? Lihtne. Sest probleem on tehnoloogiline, mitte (soosuhte)kultuuriline, eks.

Märksõnad
Tagasi üles