Arvustus ⟩ Thomas Bernhard – üliesteet räpavoodis

Austria-Ungari kultuuripärandi negatiiv. Thomas Bernhard (1931–1989) vihkas oma kodumaad niivõrd, et keelas isegi oma näidendite mängimise Austria teatrites. Foto: Wikimedia Commons

Austria on tore maa. Millegipärast seostub see nii mõnegi teadvuses pigem millegi perversse, haiglase ja liialdatuga. Thomas Bernhard (1931–1989) on üks mu lemmikkirjanikke. Kui tunnen, et tahaks ennast kuidagi maha laadida, võtan riiulist Bernhardi ja loen mõne lehekülje. See aitab. Negatiivsusel on jumalik jõud.

Bernhard on üks kolmest kurikuulsast 20. sajandi teise poole «Austriasõimu» kirjanikust Peter Handke ja Elfriede Jelineki kõrval. Bernhardi eristab neist küll see, et tal ei õnnestunud saada Nobeli auhinda. Mis on minu arust küll õnnistus. Ega tahagi eriti enam lugeda kirjanikku, kes on saanud Nobeli auhinna.

Kuigi tõsi, Jelineki lugesin hiljem, kui ta auhinna sai (2004), ja tema teostele pole Nobel kahjulikku mõju avaldanud. Ju on piisavalt tugevad teosed. Handke sai selle paar aastat tagasi, mis tõi kaasa ka skandaali, sest Handke oli varem toetanud ja õigustanud Slobodan Miloševići diktatuuri, käinud isegi viimase matustel. Kas sellisele inimesele on kohane anda nii esinduslikku auhinda, küsiti siis ja küsitakse ilmselt ka edaspidi. Ei tea, mida Handke Putini tegemistest arvab?

Eelmise aasta lõpus ilmus Loomingu Raamatukogus Mati Sirkli tõlkes Bernhardi «Hukkasaaja», jaanuaris «Hieronymuse» sarjas Heli Mägari tõlkes «Metsaraiumine. Erutus». Mõlemad kuuluvad Bernhardi nn kunstnikutriloogiasse, millest üks teos («Vanad meistrid», 2013) on eesti keeles Sirkli suurepärases tõlkes varem ilmunud.