Eluväsimuse peenmehaanika

Copy
Mait Vaigu loomingus võib näha oma generatsiooni – ühe järjekordse «kadunud» põlvkonna? – täitumata jäävate igatsuste ja valulike allavandumiste poeetilist peegeldust.
Mait Vaigu loomingus võib näha oma generatsiooni – ühe järjekordse «kadunud» põlvkonna? – täitumata jäävate igatsuste ja valulike allavandumiste poeetilist peegeldust. Foto: Kris Moor

Mait Vaik, kelle jutukogu «Simulatsioon» pälvis täna kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia proosa kategoorias, on tulnud meie laiemasse kirjanduspilti kuidagi vaikselt ja hiilivalt, suurema glamuuri ning meediakärata. Aga seda võimsamalt.

Varasemast eelkõige muusiku ja laulusõnade autorina tuntud Vaik (sündinud 1969) avaldas 2012. aastal oma esikluulekogu, kuid lülitus seejärel üllatuslikult hoopis proosarežiimile. Alates 2013. aastast on ta avaldanud kolm jutukogu, romaani ja lühiromaani. Kultuurkapitali aastaauhinna sai ta juba teist korda – sama preemia pälvis viis aastat tagasi ka jutukogu «Meeleparanduseta».

Võib vist julgelt väita, et oma põlvkonna ühest viljakaimast ja isikupäraseimast laulusõnade kirjutajast on tänaseks kujunenud meie keeleruumi juhtivaid prosaiste. Hea tahtmise korral võib kogu tema loomingu taandada mingitele põlvkondlikele liistudele, näha Vaigu kirjutustes oma generatsiooni – ühe järjekordse «kadunud» põlvkonna? – täitumata jäävate igatsuste ja valulike allavandumiste poeetilist peegeldust.

«Ajad olid kummaliselt rahutud, inimesed hakitud ja rabedad» (lk 21), kirjutab ta ühes uue raamatu tekstis. Sellised on ajad ja inimesed Vaigu tekstides alati olnud. Ikka seesama «avada järgmine pudel, süüdata järgmine suits» – motiiv ja meeleolu, mida mäletame juba tema sõnadele loodud Vennaskonna laulust «Disko» (1994); ikka seesama äraigatsus, millel pole – ega tegelikult vist saagi olla – mingit konkreetset ja püsivat sihtpunkti. Sealt siis see magusvalus poeesia, sealt siis see sissepoole sumbuv traagika...

Kui luuletajana käis Vaik aastakümnete jooksul minu meelest natuke maha (suur osa tekste, mis ta on kirjutanud sel sajandil ansamblile Sõpruse Puiestee, on pigem kehvakesed), siis proosas näib ta olevat loojana end mitte üksnes uuesti leidnud, vaid ühtlasi suutnud tõusta varasemaga võrreldes täiesti uuele tasemele.

Tagasi üles