KULTUUR ⟩ Kas kirjanduskaanonid peaksid olema biolagunevad?

Hasso Krull on kirjanikuna suur mängur, kuid ega ta varem mõtteliselt kokkulepitud mängureegleid vist eriti ei armasta. Foto: Mihkel Maripuu

Hasso Krull (sündinud 1964) on olnud meie luule mõttelisel grupipildil esireas juba kolm ja pool kümnendit. Täna sai see positsioon veel rohkem pronksi valatud, sest tema seni viimane kogu «Ava» võitis kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia. Olgu lisatud, et varem on Krulli teostest sama s(t)aatus tabanud kahte: «Kornukoopia» (2001) ja «Neli korda neli» (2009).

Ehkki Krull on meie luuleväljal üks viljakamaid autoreid – koguni 17 kogu 35 aastaga –, kehastab ta sealjuures kirjutajana modernistlikku ideaali: vältida enesekordust, olla oma loomingus alati uus. Mis tähendab, et ta on hakanud oma luulekeelt pidevalt justkui nullist üles ehitama, võtnud oma tekstimasina vahepeal osadeks lahti ning pannud siis teistmoodi uuesti kokku. Jõudes seeläbi suurte teisenemisteni nii tekstide autoripositsioonis, temaatikas kui ka stilistikas.

Krull on kirjanikuna suur mängur, kuid ega ta varem mõtteliselt kokku lepitud mängureegleid vist eriti ei armasta. Sestap on ta käinud kaanonitest aastakümnete jooksul korduvalt sisse ja välja, luuležanri mõttelisi piire venitades, painutades ning tühistades. Püüdnud – ja suutnud! – olla ühekorraga dekonstruktiivne, originaalne ja mõjuv. «Väärtused peaksid olema biolagunevad» (lk 51), kirjutab ta uues kogus. Ideaalis võiks see nõue kehtida ka kirjanduskaanonite kohta?

Kuna Krull on kirjutajana pidevalt nii laiemal kirjandusväljal kui otsapidi ka iseenesel eest ära astunud, on loomulik, et igal lugejal on tema teoste hulgas omad lemmikud ja lemmikperioodid. Mind, lihtsa maitsega luulesõpra, kõnetas kõige rohkem nullindatel toimunud nihe argisuse ja lihtsuse poole, mis tõi vähemalt näiliselt kaasa intertekstuaalsete viidete drastilise vähenemise (eelkõige 2006. aastal ilmunud kogu «Talv»).

Eile võidupärja saanud «Ava» kuulub Krulli loomebiograafias otsapidi nende luulekogude hulka, mille iseloomustamiseks võiks kasutada märksõna uusmütoloogiline. Varem on ta sama rida ajanud kõige järjekindlamalt teostes «Meeter ja demeeter» (2004), «Kui kivid olid veel pehmed» (2014) ning «Euroopa» (2018).